Kirjutatud on …

Tuleval pühapäeval lehitsevad kirikulised lauluraamatut ja leiavad sealt sõnad, mis kinnitavad, et me ei karda võitlust, kannatust, pilget ega laimu. Sõnad on julged ja enesekindlad. Kogudus ei karda isegi siis, kui ka terve ilm oleks täis kuradeid. Sest kirikul on üks kindel kalju, millel ta seisab, Jeesus Kristus, kes ei kõigu, ja kui maailm pakub meile ka rikkust, uhkust ja tunnustusi, ütleme kiusajale kindla „ei“. Orel müriseb ja kogudus kinnitab: „Ei Jeesu Kirik hukka läe, mis alustatud ta Vaimust.“ 

Jumalateenistus saab läbi, lauluraamatud pannakse riiulile ja Issanda sõdurid sammuvad igaüks oma kaevikusse. Või kus see võitlus siis õieti käib? Ei olnud ju need laulud pelgalt reformatsiooniaegse talurahvasõja järelkaja ega ühegi muu inimliku võitluse propaganda. Isegi kultuuri või traditsioonide hoidmine ei küüni nende laulude sisuni – Jumala riik ja Tema õigus on palju suurem eesmärk kui maine heaolu või kaduvate igatsuste täitumine. 

Võitlus käib nähtamatul rindel mitte liha ja vere, vaid kurjade taevaaluste vaimudega. Usupuhastuspühal kõneleme vaimulikust võitlusest, mis käib patust rikutud inimese tahte ja puhta ning püha Jumala tahte vahel. Kumb jääb peale: kas see, mida mina õigeks pean ja mis minu tõekspidamistega kokku sobib, või see, mida Jumala sõna ütleb? Tänapäeva maailmaparandajate nõrkus on püüd muuta ühiskonda nii, et inimene ei peaks ennast muutma. Jumal käitub vastupidi ja nimelt muudab inimest, tema olemust, tema südant. 

Inimlik tahe arvestab sellega, mis on silma ees. Inimnäoline või inimesekeskne kristlus ootab Jumala ande eelkõige selles ilmas ning suhtub pealiskaudselt igaviku tõsistesse küsimustesse. Näiteks ei muretse inimesekeskne kristlus põrgu reaalsuse pärast, vaid eelistab uskuda, et küll hea Jumal lõpuks kõik kuidagi õndsusesse toimetab. 

Jeesus ütles, et parem on elada vigasena vaga elu kui tervena hukka minna – et kui parem käsi ajab patustama, siis raiu maha. Kui nii kerge oleks patust lahti saada, siis käiksime kõik ringi ühekäelistena, aga tegelikult on meie olukord hullem – kõik tuleb maha raiuda, mitte midagi ei jää alles! Jeesus ei kutsu meid üles käsi raiuma, vaid patu probleemi tõsiselt võtma. Et kui me käe raiumist oskame probleemiks pidada, siis ehk aimame, et hukatus on hullem. 

Paarkümmend aastat tagasi vaidlesin ma koguduse liikmega selle üle, kas Jumal lõi maailma või tegi seda evolutsioon. Täna vaidlen ma sama inimesega seksuaalmoraali üle. Näib, et oluline polegi teema, mille ajastu parasjagu ette lükkab, vaid määravaks saab vaim, mis juhib meid järjekindlalt erinevas suunas. 

Mõne usuelus on järske käänakuid ja pöördeid. Mõnikord murrab eluraskus või traagiline sündmus senised tõekspidamised. Mõnda suunab eneseteostuse või tunnustuse vajadus. Pühakiri nimetab seda rehealuse tuulutamiseks. Tagantjärele saan aru, et see, mis esialgu paistis ootamatu pöördena, oli varjatult juba ammu idanenud. Ka inimene ise ei pruukinud olla sellest teadlik. 

Peetrus oli üllatunud, kui Jeesus tema usu lõppemise pärast muretses. Keegi meist pole nii kindel, et ei võiks langeda. Vaimulik võitlus käib kogu aeg, lihtsalt mõnikord paistab see rohkem välja ja mõnikord tulevad viljad. 

Võitlus Jumala sõna juures püsimise nimel on ristikogudust saatnud algusest peale. Juba kirjas Timoteusele (2Tm 2:17–18) kõneleb apostel eksitusest, mille väitel ülestõusmine on juba toimunud. Siit edasi tunnistab kiriku ajalugu, et ükski põlvkond pole ilma jäänud patu ja eksituse tõrjumise vaevast. Moodne aeg mõtleb alati välja midagi uut. 

Apostel ütles (2Tm 3:5), et „viimseil päevil tuleb raskeid aegu, kui on inimesi, kellel on küll jumalakartuse nägu, aga kes salgavad selle väe“. See kõlab, nagu antaks Jumala sõnale inimlik tähendus. Vägevate sõnade taandamine millekski sümboolseks on tänapäeval moes. 

Madu pakub ikka paremat. Tahad targaks saada? Nägijaks? Valgustatuks? Headuse kehastuseks? Kõike võid saada, kui jätad selle, mida Jumala sõna ütleb. Natsi-Saksamaal redigeeriti Piiblit „positiivse kristluse“ vaatenurgast. Kui Hitler sõja kaotas, imestasid paljud, kuidas oli suurtel rahvahulkadel võimalik niisuguse eksitusega kaasa minna. 

Rudolf Bultmann väitis 1941. aastal, et usk Uue Testamendi vaimude ja imede maailma teeb ristiusu kuulutamise tänapäeval arusaamatuks ja võimatuks. Läks aga vastupidi ja kirik kasvas nimelt seal, kus vaimse maailmaga jätkuvalt arvestati, mitte aga demütologiseeritud Euroopas. 

„Kirjutatud on …“ alustas Jeesus, kui ta vanatühjaga võitles. Oma jõust jääb meil väheks, et eksitajale vastu panna. Sündmuste keskel on olukorda raske hinnata. Ka õige õpetuse eest võitlemine võib esile tuua inimliku kurjuse. Kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks! 

Loomulikult reageerib kirik ühiskonnas tõstatatud küsimustele. Isegi kui küsimus pole esmatähtis, on see tähtis küsijale. Küllap on see põhjus, miks kõneldakse praeguse abielu ja seksuaalsusega seonduvast. Jeesus alustas jälle pühakirjast: „Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?“ Seda tuletas ta meelde olukorras, kus inimesed kompasid lubatu ja lubamatu piire ja olid isegi Moosese seadusest leidnud õigustust oma patusele elule. Jeesus toob meid tagasi Jumala sõna ja Tema tahte juurde ega arutle mustmiljoni võimaluse üle, kuidas sellest mööda hiilida. 

Kui me nüüd pühapäeval usust ja võitlusest laulame, siis mitte selleks, et inimlikku õiglust kätte saada, vaid et võidelda Jumala tahte teostumise nimel meie elus. Siis püsib ka kirik. Ja kui keegi ongi eksinud, siis manitseme; kui kahetseb, siis andestame, aga läheme ikka koos edasi. 

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,

kolumnist