Kivise põllu kündja

Ringreisil Eestis oli soome misjonär Mika Tuovinen.

Mika Tuovinen on kui kalamees iga hetk püüdmas neid hingi, kes ise ei tea, kuhu poole ujuda.

Seljataha jätnud oma esimesed tõelised (loe: rahulikud) jõulud Saksamaal, on Soome Rahvamisjoni misjonär Mika Tuovinen taas rännutee jalge alla võtnud. Meie suureks rõõmuks külastama kümne aastaga koduseks saanud maad Läänemere lõunakaldal – Eestit.

Mika sai meile oma avatuse ja kindla usutõega omaseks, kui ta 1995 asus juhtima Põltsamaa koguduse noortetööd, hiljem oma igapäevaelu toetavate jutlustega Tartu Pauluse kirikus. Diakoniks ordineeriti ta 1996. aastal EELKs ja õpetajaks 2006. aastal Soomes.Oktoobris 2005 kaitses Mika Soomes magistritöö islami ja kristluse suhetest, novembris kolis pere – saksa filoloogist magistrikraadiga abikaasa Anne ja tütred Sarianna ning Sallamari – Soome. Järgnenud jõulud võtsid nad aga juba vastu Lõuna-Saksamaal Edingeni külas. Meie mõistes on seda külaks küll raske nimetada: seal elab umbes 5000 elanikku. Tööl käivad Tuovinenid lähedalasuva Mannheimi linnas. Üldse on Saksamaal elanikke üle 80 miljoni.

Mika on usinalt õppinud saksa ja türgi keelt, möödunud sügisel ordineeriti ta Soomes Lapua kirikus õpetajaks. See on oluline samm tema elus, sest Soome ja Saksa kirikud diakoniametit ei tunne.

Mannheimis on tema tööks suhelda türklastega ja pidada jumalateenistusi. Türgi keel vajab muidugi kõvasti harjutamist. Aidanud on teda keelekoolitused Türgis, ka on sealne teine soome misjonär Ari Salminen lugenud kogu teenistuse lindile, et siis Mika harjutada saaks.

«Kivine on sealne vaimupõld,» ütleb Mika. «Töö on raske, aga huvitav. Keskmine sakslane pole misjonimeelega, suure sõja järel kardavad nad teistele rahvastele liiga teha. Türklasi on Saksamaal aga 2 miljonit ning nad nõuavad, et ei pea kristlikke tavasid täitma. Nende pered on suured ja tugevamad, neil on puudunud usuvabadus.»

Mika selgitab, et elu Euroopas hakkab muutuma. Euroopa kultuur on olnud tolerantne, iive on väike, Saksamaal vaid 1,5–1,6%, samas tõuseb pidevalt türklaste arv, nii näeb ta antud situatsioonis moslemites ohtu eurooplastele.

Samas nendib ta, et tolerantsuse aeg hakkab ümber saama. Enam hakatakse rõhutama Euroopa kultuuri, ka kirikul on siin oma ülesanne. Saksamaa moslemite seas teevad enamasti tööd teistest rahvustest misjonärid.

Saksamaal on enam kui sada mošeed, sisserändajatest moslemite arv kasvab pidevalt. Euroopa tolerantsus ja usuleigus mõjutab ka moslemeid, osa türklaste jaoks ei tähenda usk enam midagi, nende jaoks on usk ainult rahvuslik traditsioon. Mõni neist on tunnistanud, et pruugib salaja alkoholi, sest Koraanis ei ole sellekohast keeldu. Osa moslemeid on oma usus pettunud. Siiski on islam väga range ja üleastumise eest võidakse inimene ära tappa.

Mannheimis seisab luteri koguduse loomine alles ees, kuid Türgis, mida Mika paar korda aastas külastab, on kogudus juba loodud, kõige suurem türgi luteri kogudus tegutseb Bulgaarias.

Koraani loeb Mika soome või saksa keeles, selle tundmine annab talle lähtekoha vestlusteks. On ju raske türklasele rääkida kristluse tõdedest, millest eurooplasedki kinni ei pea või mida vaid leigelt täidavad. Ent Mika on optimistlik ja järgib Kristuse kutset, kuulutades nüüd rahvale, kes viimase usuna tunnistab kehtivaks islami.

«Olen üks lüli ketis, järgin oma kutset ega oota kiitust või tähelepanu. Jumal teeb oma tööd. Loodan, et türklastele ükskord ehitatakse oma luteri kirik. Sellega võib minna sadu aastaid. Aga kui Euroopas usk ei ärka, võib 300 aasta pärast see olla moslemi ala, nagu kunagi vanasti kadus kristlus Türgi ja Põhja-Aafrika piirkonnast,» ütleb Mika.

Esialgu arvab Mika perega Saksamaale jäävat 7–8 aastaks, kui tütred on lõpetanud gümnaasiumi.

Möödunud nädalal jutlustas Mika Tuovinen Tartu Pauluse kirikus, osales Vaimulike Konverentsil, oli Tartu Pereraadio ja Postimehe külaline, külastas Pärnu ja Tapa kogudust ning lendas laupäeval Riia kaudu oma praegusesse koju tagasi. Naljatades ütles ta veel, et «tuleks Eestisse või 30 aastaks, aga Jumal vist ei ole seda meelt».