Kodaniku vastutus

Vaktsiinide kasutuselevõtt pole suutnud COVID-19 epideemiat summutada, mistõttu on ikka veel põhjust olla valvas ja ettevaatlik. Iga kodaniku panusest sõltub, kui palju ohvreid uus koroonaviirus veel nõuab.

Tõsi, olukord on ikka veel mõnevõrra harjumatu. Uskusime ju, et ajad, mil inimesed surid tuhandete kaupa nakkushaigustesse, on jäädavalt minevikku vajunud. Tänapäeval peaks riigivõim ometi piisavalt tõhus olema, et mis tahes ohtliku tõve levikut hõlpsasti tõkestada.

Ent COVID-19 pandeemia näitas ilmekalt, et isegi meil, jõukas Euroopa Liidus, ei pruugita sellega hakkama saada. Erinevalt näiteks Austraaliast või Uus-Meremaast ei suudetud pea kusagil õigeaegselt kehtestada otsustavaid piiranguid, mis oleksid aidanud säästa inimelusid ning ühtlasi vältida majanduslikke tagasilööke. Mitmel pool sattus ka aastaid alarahastatud tervishoiusüsteem tõsise surve alla.

Mis aga praegu eriti oluline – riigid on kaotanud sedavõrd oma autoriteeti, et nende üleskutsed end COVID-19 vastu vaktsineerida lasta ei suuda küllaltki paljusid inimesi veenda. Seetõttu näib, et Eestiski ei ole lähiajal võimalik saavutada nn karjaimmuunsust, mis aitaks sellest ohtlikust haigusest pikemaks ajaks lahti saada.

Kokkuvõttes suudab meie aja neoliberaalne „õhuke riik“ hädavaevu viiruse põhjustatud kriisiga toime tulla. Selles olukorras osutub otsustavaks see, kui palju leidub meil teadlikke kodanikke, kes vabatahtlikult arvestavad mitte ainult enda, vaid ka oma ligimeste huvidega.

Seejuures oleme tihtilugu asetatud keeruliste valikute ette. Ühelt poolt on julm inimestele vaktsineerimiseks survet avaldada, kui nood ei ole selle ohutuses veendunud. Ka jumalateenistustel osalemist ei tohiks küll kellelegi keelata. Aga teisalt ei tohi unustada, et kui kirikusse tulevad vaktsineerimata ja maskideta inimesed, on omakorda põhjust koju jääda riskirühmadesse kuuluvatel usklikel. Et nemadki saaksid oma usuvabadust realiseerida, peaksid kogudusekaaslased tegema kõik võimaliku nende ohutuse tagamiseks.

See aga võib tähendada enamatki, kui võimud meilt praegu nõuavad. Eesti paistab nimelt teiste Euroopa riikide seas silma selle poolest, et siinsed koroonapiirangud on olnud suhteliselt leebed. Ilmselt just seetõttu oli ka haigusjuhtumite arv eelmise laine ajal suurem kui mitmel pool mujal. Ja nüüd suvelgi on Eesti epidemioloogilised näitajad jälle olnud Põhja-Euroopa halvimate seas.

Seetõttu ei piirdugi ma ise pelgalt valitsuse korralduste täitmisega, vaid püüan lisaks tähele panna ka arstide ja teadlaste soovitusi. Ning jälgin võrdlevalt sedagi, millised reeglid on kehtestatud riikides, kus viiruse ohjamisega on seni meist märksa edukamalt toime tuldud.

Niisiis hakkasin kauplustes ja ühissõidukites näomaski kandma varem, kui see kohustuslikuks muudeti. Seda tehes mõtlesin ka oma riskigruppi kuuluvatele lähedastele. Loodan väga, et inimesed, kellega nemad igapäevaasju ajades kokku puutuvad, kannavad samuti maski ning on end vaktsineerida lasknud.

Rain Soosaar,

Tartu ülikooli doktorant