Koguduste roll toimetulekus kriisidega

Kas kogudused ja vaimulikud on valmis erinevateks kriisideks? Milline on meie roll nendes ja kus on koostöö võimalused omavalitsuste ja riigiga? – Need küsimused olid tulipunktis siseministeeriumi esindaja Annes Kalle ettekandes vaimulike konverentsil.

Jaanuari lõpus Tartus toimunud vaimulike konverentsil pidas siseministeeriumis kriisivalmiduse tõstmisega tegelev Annes Kalle ettekande „Vaimulike tegevus kriiside juhtijana“, kus ta vastas eespool tõstatatud küsimustele.

Mis on kriis ja selleks valmistumine?

Sissejuhatavalt avas ettekandja kriisi mõistet. Ta juhtis tähelepanu, et kui tavainimesele on isiklikul tasandil kriisiks eelkõige kodus juhtunud õnnetus, lähedase või töökoha kaotus jne, siis et kõnelda riiklikust kriisist, peab selle mõju olema laiaulatuslikum. See on olukord, kus tavapärastest ressurssidest ei piisa ning kasutada tuleb lisa-juhtimisstruktuure, et sündmustega toime tulla. Riigi tasandil kõneldakse kriisidest erinevatel tasanditel, mida väljendatakse mõistetega hädaolukord, eriolukord ja sõjaseisukord. „Kõige pehmem on riiklikul tasandil hädaolukord, sellele järgneb eriolukord ja kriiside tipp on sõda ehk sõjaseisukord,“ seletas Kalle.

Viimaste aastate küsitluste järgi on Annes Kalle sõnul olnud Eesti elanikkonna suurimad murekohad järgmised: 2018. aastal kardeti sisserännet ja 2020 oli selleks õigustatult pandeemia. Ehkki sel aastal pole veel uuringut tehtud, siis pidas Kalle tõenäoliseks, et enim nimetataks sõda Ukrainas ja sellest tulenevaid julgeolekuriske Eestis.

Et olla valmis kriise juhtima ja nendega toime tulla, on vaja selleks valmistuda ehk koostada kriisiplaanid. „Võib teha kokkuleppeid ka siis, kui kriis käes, aga see toob kaasa ajakao. Oluline on teada, kes mida teeb, kust tulevad vahendid ja ressursid. Plaane tuleb ka katsetada, läbi harjutada,“ jagas Kalle lisades, et kriiside lahendamisel on oluline, et ei muututaks ise abivajajateks. Seega kehtib siin sama põhimõte nagu lennukis ehk, et teisi aidata, tuleb esmalt endale hapnikumask pähe tõmmata.

Elanikkonna kaitse

I ja II maailmasõda tekitasid arusaama, et tavakodanikke tuleb sõja ajal kaitsta. 1949. aastal vastu võetud Genfi konventsioon lõi aluspõhimõtted, mis lepiti rahvusvaheliselt kokku. Kui 2008. aastal Venemaa ründas Gruusiat, siis hakati ka Eestis riiklikul tasandil enam tegelema elanikkonna kaitse teemaga. 2016. aastal moodustati elanikkonna kaitse juhtrühm, kes koostas elanikkonna kaitse kontseptsiooni, mis kinnitati 2018.

„Elanikkonna kaitse Ukraina sõjas on väga aktuaalne. Sõja mõju elanikkonnale on seal suur, idanaaber ei arvesta paraku rahvusvaheliste nõuetega. Asutused töötavad meil igapäevaselt selle nimel, et valmis olla,“ tutvustas Annes Kalle, lisades, et Eestis on elanikkonna kaitse juhtasutuseks määratud päästeamet ja et kõik algab ohu teadlikkuse kasvust elanikkonna seas ja lõpeb sellega, et meil on kindlaks määratud evakuatsiooni kohad ning ollakse valmis inimesi toetama.

Elanikkonna kaitsel tõi Annes Kalle esile neli tasandit: inimene, kogukond, kohalik omavalitsus ja riik. Üksikisiku tasandil ootab riik, et kriisi vallandudes antakse riigile veidi aega atra seada ehk ollakse valmis seitse päeva ise hakkama saama. See tähendab, et olemas on seitsme päeva kriisivarud. Soovitused, mida need võiksid sisaldada, leiab kergelt mobiilirakendusest „Ole valmis!“ ja kodulehelt olevalmis.ee. See ei tähenda, et riigi abi viibiks tingimata seitse päeva, ent ootus selliseks valmisolekuks on olemas.

Teiseks tasandiks on kogukond, mille hulka kuuluvad seltsid, korteriühistud jne, ka kogudused. Neile ehitatakse üles kriisivalmidus. Kolmandaks tasandiks on kohalik omavalitsus. Näiteks kui detsembris oli lumetorm ja toimusid elektrikatkestused, siis just kohalik omavalitsus oli see, kes teavitas päästeametit Saaremaal, kus elavad üksikud inimesed, et nende toimetulekut saaks toetada. Viimasel tasandil oleva riigi ülesanne on läbi riigiasutuste luua võimalused kriisiga toimetulekuks ja suurendada inimeste teadlikkust. Riigi tasandil on hetkel päästeamet koostamas elanikkonna kaitse plaani.

Milline roll on vaimulikel ja kogudustel?

Annes Kalle vahendas seitset võimalust, kus kogudused saaksid kriisides riigiga koostööd teha. Need seitse võimalust on järgmised: osalemine turvalisuse nõukogudes, koostöö kohalike omavalitsustega, riski- ja kriisikommunikatsiooni võimendamine, psühholoogilise abi osutamine, lisa-evakuatsioonikohad ja lisa-varjumiskohad (nt pastoraadid).

Annes Kalle selge sõnum oli, et kui omavalitsused teevad kriisiplaane, siis peaksid koguduste esindajad neis osalema. Ta julgustas võtma aktiivse rolli, et tekiks dialoog. Sedasama väljendas ka peapiiskop Urmas Viilma pärast ettekannet: „Minu palve kogudustele on, et võtke ise omavalitsustega suhtlemisel initsiatiiv, kiriku panust ei osata tihti küsida; kui pakkuda, siis võetakse abi heal meelel vastu.“

Oma ettekande lõpetas siseministeeriumi esindaja Kalle sõnumiga, et kriisidega toimetulekus on oma roll kõigil: nii riigil, kohalikul omavalitsusel, kogukonnal kui ka igal üksikisikul. „Meie sõnum on, et igal inimesel on oma kriisiroll. See tuleb enda jaoks selgeks mõelda. Kokkulepped tuleks enne ära teha. Kriisiroll on ka see, et ema hoolitseb oma laste eest kas siin või välismaal. Panustada tuleb koos.“

Kätlin Liimets