Kõike ei mõõdeta rahas

Eelmise sajandi eelviimasel kümnendil laulis ansambel Jäääär tuntuks laulu: „No võtke näiteks Tartu – väike puust linn. No võtke näiteks Tartu – nii-öelda linn“. Laiemas plaanis võibki sageli paista, et on Tallinn ja ülejäänud Eesti on üks linnalähedane maa. Ja kõik oluline on ikka koondunud linna ehk siis Tallinna.
Kuid on elu ka väljaspool Tallinna. Näiteks Tartus käib kibe töö teaduse kallal ja mitte tulemusteta. Kas ilma Tartu teadlasteta oleks Maa orbiidil esimene Eesti satelliit või kas meil oleks kasutada meditsiin just sellisel tasemel, mis paneb kadestama isegi kõige rikkamad riigid ja selle patsiendid? Kõik see on võimalik tänu meie teadusmaailmale ning nendele inimestele, kes on otsustanud oma potentsiaali kasutada meie teadusasutuste projektide elluviimiseks ja seda siinsamas Eestis.
Tallinna tehnikaülikooli juhtkond on terve eelmise nädala pidanud andma vastuseid rasketele küsimustele. Kuid kui veel eelmisel nädalal võis loota, et Tartu ülikool jääb sellest kõrvale, siis nüüd näib, et pigem mitte. Esmaspäevane Postimees kirjutab ühest sellisest juhtumist Tartu ülikoolis, kus väärtused ja head tavad on proovile pandud.
Teadus vajab rahastust ning mitte vähe. Võib vist liialdamata öelda, et kui paneksime ka kõik riigi rahalised vahendid teadusesse, siis jääks sellest ikka väheks. Kui aga riiklik rahastus on tänase teaduse alus, siis konkurentsis püsimiseks tuleb suur osa vahenditest leida erinevatest projektidest.
Nii peab teadlane olema korraga hea spetsialist oma erialal ja ka hea projektikirjutaja. Üpris sarnane seis nagu koguduseõpetajal. Kuid projektid on ajaliselt piiratud ning kunagi ei tea, kui kauaks jagub seda tööd ja leiba. Teadlased on aga nutikas rahvas ning häda korral on harjutud erinevaid lahendusi leidma või välja töötama. Vahel need õnnestuvad, vahel aga ei tule just kõige paremini välja. Seda näitavad ka viimased uudised.
Teatud määral on teadlased sundseisus. Kui ei pinguta, siis on väga keeruline leida see miski, miks üks maailmatasemel teadlane tahaks töötada ja jääda kodumaale. Personali liikumine ja lahkumine on ülikooli teadusasutuste töötajate üks peamine omavaheline jututeema. Miks peaks üks hea spetsialist töötama Tartus, kui tal on postkastis mitu rahvusvahelist tööpakkumist ning välismaal eri ülikoolides ees ootamas vanu kursuse- ja töökaaslasi? Mis on see, mis kallutaks jääma?
Kui me ei saa rahastuse poolest alati olla maailmatasemel, siis elukoha väärtuse osas küll. Õnneks ei mõõdeta kõike rahas ja oma elukeskkonna poolest on Tartu igati hea elukoht. Kui olen vestelnud välismaalt naasnud inimestega, siis elukeskkond on just üks põhjus, miks tagasi tullakse. Tartu on turvaline endale ja perele ja ka tööväliseks ajaks jagub piisavalt tegevust. Siin on linnaosi, kus võõra poolt pargitud auto võib tekitada elevust ja anda aluse naabritevaheliseks keskusteluks.
Kui peaksin Tartut kui väärt elukohta müügimehena müüma, siis ei jätaks ma mainimata, et Tartu on järjest rohkem rahvusvahelise elanikkonnaga elukoht. Õhtune jalutaja võib Emajõe ääres näha ja kuulda nii inglise keelt kõnelevaid õhtunautlejaid kui ka saksa, hispaania ja soome keelt rääkivaid kaaslinlasi. Emajõe-äärne kiigeplats tundub olevat lärmaka ja alati rõõmsa paljurahvuselise kogukonna kogunemispaik.
Tõsisele pühapäevasele kirikulisele on Tartu igati sobiv koht. Hommikul täitub linn kirikukellade kutsega. Kui Peetri kirikus ja Pauluse kirikus algab jumalateenistus kell 10, siis hilisem ärkaja jõuab veel ka kella 11 teenistusele Jaani kirikusse. Ja kui hommikused teenistused on siiski liiga varajased, võib osaleda Maarja koguduse teenistusel kell 12.
Heale koguduseliikmele ei ole ilmselt väheoluline teada, et Tartu kristlik koolisüsteem on nii elujõuline, et selle tegevus ja haare laieneb teistessegi linnadesse.
Nii või teisiti on aga suur osa Tartu olemusest ja sellest, et seda paika ei saa pidada nii-öelda linnaks, seotud teaduse, ülikooli ja selle asutustega. Loomulikult kehtivad seadused võrdselt kõigile ning neid tuleb kõigil ühtmoodi täita. Seda olenemata elualast ja väärt sihtidest. Otsustajatele sooviks aga piisavalt tarkust, et ausad teadlased ei peaks tegema otsuseid oma südametunnistuse arvelt, vaid võiksid keskenduda oma tööle. Ja tunda rõõmu sellest, et maailmatasemel teadust saab teha ka siin Eestis, näiteks kas või Tartus.

 
 
Valdo Lust,
politsei- ja piirivalveameti peakaplan