Kõndides lubatu ja lubamatu piiril

Kui laps kasvab, kompab ta igal kasvamise päeval piire ehk siis vanemate närve. Kasvades nopitakse vilju hea ja kurja tundmise puust, kogetakse ümbritsevat selle ääretus mitmekülgsuses. Kui aed (loe: piirded) noore inimese ümber tema kasvuperioodil on paigas ja teerajad sirgelt sisse tallatud, ei pea vanemad ega laps isegi muretsema, kuidas ta hakkama saab siis, kui tuleb aeg aiavärav lahti lüüa ja oma rajad sisse tallata.
Maailma ääretus ja vabadus võib mõnel pea nii segi kammida, et kaovad piirid. Piirid, mida inimene ainult ise saab endale seada. Elus on ju palju sellist, mida ei reguleeri ükski seadus, ja siis on hea, kui su sisemine häirekell hüüdma hakkab. Need, kes balansseerivad lubatu ja lubamatu piiril, on häirekella maha keeranud ja piiridki maha lõhkunud. Ihatakse ekstreemsusi, järjest teravamaid elamusi, enneolematuid kogemusi, avalikku tähelepanu. Kui keegi on aastakümneid pidusid pidanud sobival ja sobimatul viisil, aga mitte kordagi veel kirikus, siis mõtleb ta, et miks mitte seekord pühakojas.
Eestlaste sakramentaalsus on üldiselt harras. Pühakoda on püha koda, Jumala koda. Mingil ajal soovisid kõik mööda Eestimaad tuuritavad suvemuusikud saada kontserdipaigaks kirikut. Hea akustika, katus pea kohal ja kaitsvad seinad ümber. Kirikus mõeldi, et las muusikud tulevad, nendega koos ka inimesed, kes muidu kirikusse ei satu. Paljud muusikud ei mõistnud paiga pühadust ja muusika sobivust. Tekkisid konfliktid, mis viisid elava mõttevahetuseni ka Eesti Kiriku veergudel. Suuresti on nüüd kirikuisse jäänud laulma või musitseerima need, kel kuulajatele sõnum öelda.
Et oleks üheselt mõistetav, mis sobib kirikusse ja mis mitte, on EELK piiskoplik nõukogu kehtestanud käesoleva aasta märtsis kiriku kasutamise üldise korra. Kui Tallinna Püha Vaimu kirikus nn kesköödiskot korraldanud seltskonnale oleks seda eeskirja tutvustatud, vahest oleksid nad oma üritusest loobunud.
Kiriku, kabeli või mõne teise pühitsetud ruumi kasutamise üldine kord ütleb, et pühakojas käitutakse juhindudes hoone ja ruumi pühadusest ning kooskõlas heade tavadega; et pühakojas ei tehta põhjendamatut lärmi; et pühakotta ei ole kohane tulla alkoholi- ega narkojoobes. Rõhutatakse: eriti tuleb jälgida, et altarit, kantslit, ristimisallikat, orelit ja kirikukelli ei kasutataks sobimatul viisil.
Tallinna Püha Vaimu kirikus aset leidnud seltskonnaürituse toimumise uurimine on usaldatud politseile. Sünnipäevalapsest kirikuvalvur Gunnar Ränkel, kelle külalised väidetavalt kogudusemajast pühakotta ümber paiknesid, on enam kui aastataguses Eesti Ekspressis end Püha Vaimu kirikus pildistada lasknud nii, et paljastuksid tema käsivarsi ehtivad rohked tätoveeringud. Erilise tähenduse saavad tema toonased sõnad tänases kontekstis: «Pahatahtlikult provotseeritud kuritegu ei ole alati kuritegu, härrased.»
Kas ehk provotseeriti (meelitati?) tedagi, kirikuvalvurit, sünnipäeval vastu võtma ja võõrustama tuntud seltskonnainimesi? Kas kompas temagi piire koos teiste piiririkkujatega?
Me olevat muutuste ootel, olen kuulnud mitme arvamusliidri suust. Kui muutused, siis eeldan, et need on vaimsemat laadi. Kus pannakse rõhku headele suhetele, rohelisele mõtteviisile, tõmmatakse pidurit ülitarbimisele, leitakse tee Jumala juurde. Uus aeg toob uusi mõtteid ja nõuab uusi tegusid. Milline on üleilmastumise protsessis kujunenud uus eestlane, millist rahvustunnet ta kannab, milliseid väärtushinnanguid?
Üks laulupeol käinu ei jõudnud ära imestada eestlaste kummalist muundumist. Ühel hetkel hoitakse kätest kinni, lauldakse heldinult koos, pisar silmanurgas. Laul lõppenud, kaaslane unustatud, tormatakse liikuma nii, et väiksemaist ilmakodanikest astutakse hoolimatult üle, tõugeldes ja küünarnukkidega teed tehes.
Aga sellised me vist olemegi?! Iseendalegi mõistatuseks. Lähme pühakotta diskole ja küsime: mis siis sellest?

Sirje Semm,
Eesti Kiriku peatoimetaja