Konsistoorium korrastab vaimulike teenistussuhteid

Kirikus aastaid kestnud arutelu vaimulike teenistuslepingute teemal on lõpuks jõudnud esimeste konkreetsete sammudeni.

Eelmisel teisipäeval langetas konsistoorium saalomonliku otsuse: järgmisest aastast on teenistuslepingu sõlmimine kohustuslik kõigile EELK teenistusse astuvatele vaimulikele. Vabatahtlikuks jääb lepingu sõlmimine vaimulikele, kes on juba kiriku teenistuses. Konsistoorium otsustas ka, et alates 2008. aastast toetatakse keskkassast ainult neid vaimulikke, kellel on teenistusleping sõlmitud või sõlmimisel (sooviavaldus esitatud).

Võib küsida, milleks sellised otsused vajalikud on. Toob see tööd juurde koguduste juhatustele, praostidele, konsistooriumile, suurendab bürokraatiat ja ega üks paber veel inimesi ja olukordi muuda.

Eesti Vabariigis üldiseid töösuhteid reguleerivad seadused ei sobi teenistussuhete reguleerimiseks kirikus. Kirikul ei ole muud võimalust kui kehtestada oma kord, mis võib tähendada ka korratust ehk igaüks toimetab nii, kuidas heaks arvab. Seda teed on kirikus pikki aastaid käidud ja tulemused on näha. Täna räägime sellest, et üks osa vaimulikke on üle-, teised alakoormatud, vaimulike palgad erinevad suuresti.

Alles hiljuti märkis üks kogudus täiskohaga õpetaja kuupalgaks 1000 krooni! On vaimulikke, kes kurdavad, et kogudus on neile jätnud mitme kuu palga maksmata, sest raha ei ole. On juhuseid, kus koguduse töötegijate palgad ei ole juhatuse prioriteetide seas esimesel kohal. Esmajärjekorras tegeletakse remondi ja ehitusega.

On ka teistmoodi probleeme, kus vaimulikule heidetakse ette passiivsust ja kohustuste mittetäitmist või on tekkinud konfliktid sellest, et juba tööle asudes ei ole teenistussuhte põhilisi küsimusi omavahel selgeks räägitud. Pingeid tekib koguduse juhatuse ja vaimuliku vahel ka siis, kui alamakstud vaimulik püüab leida tööotsi ning viibib päevade kaupa koguduse juurest ära, sest teenib perele leiba mujal.

Teenistuslepingute sisseviimisega soovib kirikuvalitsus olukorda parandada. Pole midagi parata, aga peame ka kirikus hakkama rääkima sellistest asjadest nagu vaimuliku teenistuskohustused, töökoormus ja -tingimused, palk, puhkus, rasedus- ja lapsehoolduspuhkus.

Nende küsimustega seoses tuleb igas koguduses eritähelepanu alla võtta koguduse majandamine üldises mõttes, sealhulgas analüüsida tuluallikaid ja ümber reastada kulutuste prioriteedid. Keerulisem on vabaneda juurdunud tavadest ja toimimismallidest ning lahti mõtestada need tänaste seaduste kontekstis.

Võimalikult täpselt tuleb määratleda kõik komponendid, millest koosneb ühe vaimuliku palk (ametitalituste honorarid, soodne elamispind jms), et oleks teada, mida mõeldakse vaimuliku palga all ja kui suur see tegelikult on.

Teenistuslepingutega liitub teine oluline küsimus, niinimetatud keskkassa. Praegu makstakse kõigile vaimulikele keskkassast väikest palgatoetust. Keskkassa senine olukord aga muutub konsistooriumist olenemata põhjustel juba paari aasta pärast, kui langeb ära Saksa partnerite toetus, millest siiani toetusi makstud on.

Meie kiriku ees seisab küsimus, kuidas edasi toimida. Kas lõpetada toetuste maksmine üldse või suudame siiski ühiselt – konsistoorium ja kogudused – luua uue keskkassa, millest oleks võimalik vähemalt osale vaimulikest väikest palgalisa maksta.

Edasiste sammude astumiseks tuleb kõigil enese jaoks lahti mõtestada küsimus, milline on solidaarsus kirikus ja millisena tahame seda näha tulevikus? Kas ollakse valmis ära andma oma osa ühiseks kasuks? Idee järgi võimaldaks uuendatud keskkassa palgatoetuse maksmise kõrval maksta vaimulikule palka ka siis, kui kogudusel on tekkinud makseraskusi või kui on vaja lahendada erandolukordi.

See tähendab kõige muu kõrval ka seda, et kirikuvalitsus saab suunata sihitusega palgaraha just sinna, kus selline vajadus tekib. Mõtleme siin kirikukogu senisele otsusele maksta ajutiselt palgalisa Narva, Paide ja Peterburi Jaani koguduse vaimulikele.

Allakirjutanud on teenistussuhete temaatikaga tegelenud järjepidevalt viimased paar aastat. Oleme veendunud, et vaimulike teenistussuhete korrastamine teenistuslepingute ja keskkassa rakendamise kaudu viib pikemas perspektiivis solidaarsema, oma töötegijatest hoolivama ja ühtsema kirikuni isegi siis, kui olemasoleva olukorra muutmine peaks aega võtma pikki aastaid.

Kirikut ei muuda aga paremaks ükski üksikotsus, tulgu see siis konsistooriumist või kirikukogust. Muutuse nimel peavad oma jõu ühendama kõik osapooled eesotsas koguduste juhatuste liikmete ja vaimulikega ning lõpetades praostide, assessorite ja piiskoppidega.

Ülle Keel ja Urmas Viilma
teenistussuhete töörühma liikmed

ja teenistussuhete töörühma liikmed