Konverents Elmar Salumaa vaimus

Möödunud nädala reedel ja laupäeval peeti Tartus ja Tallinnas konverents «Elmar Salumaa 100», meenutamaks üht etappi Eesti teoloogia ajaloos.

Professor Elmar Silvester Salumaa sajandale sünnipäevale pühendatud konverentsiga olid seotud nii Tartu ülikooli usuteaduskond kui ka Usuteaduse Instituut – mõlemad on mänginud tähtsat osa Elmar Salumaa elus. Esimeses üliõpilase ja algaja õppejõuna, teises elukogenud inimese ja erudiidina.
9. mail Tartus ettekannete vaheajal kiriku kõrgkooli rektori Randar Tasmuthiga vesteldes arvasime, et konverents on hästi õnnestunud – see oleks Elmar Salumaale meeldinud. Oli tõsiseid teoloogilisi arutlusi, aga ka head nalja.
Nii tõde kui legende
Tartu ülikooli nõukogu saalis esitas usuteaduskonna dekaan Riho Altnurme tähtsamaid fakte Salumaa elust. Järgnesid poolesajale kuulajale sõnavõtud viielt esinejalt, päeva lõpetas paneeldiskussioon.
Seda, et religioon ja kristlus on teineteisest lahutatud ning et kirik ja teoloogia on kutsutud elama väljapoole, rõhutati konverentsil mitmes ettekandes. Salumaa isegi elas maailmale ja maailma keskel, järeldus prof Kalle Kasemaa mälestustest, mis olid seotud õpetaja eluga Võrus aastatel 1967–1968, aga ka hiljem Saar­des. Neis kogetud või teistelt kuuldud lugudes on nii tõde kui legende.
Elmar Salumaa juurdles paljude küsimuste üle. Näiteks, mida tegi Jumal enne, kui ta maailma lõi, või miks ta üldse maailma ja inimese lõi. Suitsetamise teemale oli suurmehel oma vastus: kui Jumal oleks tahtnud, et inimene suitsetaks, oleks ta talle korstna loonud.
Kui Veskis ehk Kilingi-Nõm­mel Veski tänava majas õhtul õpetaja toast nagu mesilasesuminat kostus, siis teati, et Salumaa palvetab häälekalt iga koguduseliikme, keda oli kokku rohkem kui 1200, pärast nimeliselt. «Elmar Salumaa oli väga väike, aga väle kui nirk. Aga kui Jumala vaim oli temasse asunud, muutus ta justkui suuremaks,» meenutas oma õpetajat dr Kasemaa.
Süstemaatilise usuteaduse prof Anne Kull oli sõnastanud oma ettekande pealkirjaks «Teoloogiast teoloogiateni» ja rääkis teoloogilise mõtlemise arengust Ludwig Feuerbachist Karl Barthini. Elmar Salumaa teoloogia asjalikkusest rääkis sama õppetooli assistent Thomas-Andreas Põder. Ettekandja tõi välja neli asjalikku teoloogiat iseloomustavat punkti: kui teoloogia on evangeelne ja avalik, seotud usu ja kirikuga.
Salumaa pärandist
Kui möödunud sajandi esimesel poolel toimis oikumeenia Eestis üllatavalt hästi, siis nõukogude perioodil oli olukord vastupidine. Optimistlikult suhtus eri kirikute koostöösse aga Elmar Salumaa, sellest kõneles kuulajatele Teoloogilise Seminari lektor mag Ingmar Kurg. Ta rõhutas suurmehe mõtet, et tõeline kirik on üle konfessioonide ning kirikute kohtumispaik on maailmas. Vaid Kristust teenides saavad konfessioonid üksteisele läheneda.
Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kaldur tutvustas kuulajatele luteri kiriku eri aegadel kinnitatud põhikirju, täpsemalt seda, kuidas on neis fikseeritud praostkonnad ja praosti amet. Keda praostiks valida tohib ja missugused on praosti ülesanded? 1926. aastal, kolme vahepealse ja viimase, 2004. aastal kehtima hakanud põhikirja alusel on praosti ameti tähtsus aja jooksul tunduvalt muutunud ning ettekandja leidis, et viimastel aastatel on see vähenenud.
Eeskuju ja ühisosa
Teaduskonverents jätkus laupäeval, 10. mail Tallinnas Usuteaduse Instituudis. Instituudi rektor prof dr Randar Tasmuth ütles konverentsi avades, et järgnevatel aastatel möödub sada aastat mitme suurmehe elust, kelle mäletamine on meile kohustus: 2009 – Uku Masing, 2010 – Ago Viljari ning Robert Kannukene, 2011 – Hillar Põld, 2012 – Evald Saag ja 2014 – Hugo Lepnurm.
Prof dr Alar Laats rääkis Elmar Salumaast kui mõjuka šveitsi teoloogi Karl Barthi interpreteerijast. See, et Salumaa oli barthiaan, oli iseenesestmõistetav teadmine, kuid kas ta seda ka jäägitult oli, küsis Laats. Mõnikord pöördus ta hoopis Paul Tillichi juurde. Laats leidis, et küsimusele, miks Salumaa valis oma lemmikteoloogiks mitteluterlase Barthi, lõplikku vastust anda ei saa, kuid neil oli teatud ühine lainepikkus.
Randar Tasmuthi ettekanne valgustas Salumaa 1958. aastal valminud teost «Evangeelse eetose alused». Ta võrdles Salumaa eetikaraamatut Louis P. Pojmani eetika õpperaamatuga. Elmar Salumaa raamatud on püsivalt kaasaegsed ja õpetavad, kuidas inimesed olema peaksid.
Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku peavikaar dr Heigo Ritsbek sõnastas oma ettekande oikumeeniliste kildude koguks kohtumistest Elmar Salumaaga. Tema sõnul mõistis prof Salumaa juba tol ajal, kui oikumeenilisi suhteid tänapäeva mõistes polnud, erinevate konfessioonide osa Jumala kuningriigis. Ta ei seadnud kunagi luterlikku kirikut teistest kõrgemale, kuid tal oli tugev eklesioloogiline taust. Salumaa soovis sügavalt oikumeenilist läbikäimist. Ritsbek oli EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilasena alati Salumaa loengutes kohal, mille tõttu tal hiljem USAs õppides oli mõnigi asi oma õpingukaaslastest varem selge.
Mõtteid edaspidiseks
Kristliku kõlbla elu vahenditest kõneles õp Villu Jürjo, kes leidis, et sageli oleme meie suurkujude uurimustes nagu seitse elevanti kirjeldavat pimedat, kuid mosaiik on vaja tervikuks kokku panna. Dr Arne Hiob rääkis prof Salumaa kiriku- ja sakramendikäsitlusest.
Dr Ove Sander meenutas Salumaad kui legendaarset pedagoogi, kes on meile eeskujuks elukestvast õppest. Ta oli klassikaline saksa õppejõud, kes luges ise väga palju. Prof Salumaaga olid üliõpilastel ka unustamatud informaalsed suhted, lisaks loengutele oli tal aega igaühe jaoks. Sander leidis, et Salumaa ei olnud mitte ainult eriline pedagoog, vaid ka suur kasvataja ja kujundaja.
Kahepäevast teaduskonverentsi lõpetades ütles peapiiskop Andres Põder, et tegelikult ei lõpe see konverents kunagi. Ta meenutas õpinguaegu, kus Salumaa osa oli väga suur, mil vaieldi palju ja ägedalt. Ometi oli Salumaa väga tunnustatud, ükskõik kui palju temaga ka ei vaieldud.
Et sisukad ettekanded laiema auditooriumi leiaksid, koondatakse need kogumikuks.

 

Rita Puidet
rita.puidet@eelk.ee
Tiiu Pikkur
tiiu.pikkur@neti.ee