Korralik aluspõhi

Harva, kui teadlane näeb oma töö vilju alates juure eost kuni järgmise saagi seemneni. Juureks võib nimetada esimese erialase idee omaksvõtmist. Jääb alati vaieldavaks, millal just see toimus, oluline on idee enda perspektiivsus ja realiseeritus.
Seemneid peab alati olema mitu. Üks võib tulla esile siis, kui uurimistöö jõuab idee arendusest kogu nähtuse enam-vähem lõpliku mõistmiseni. Teine avaldub koolkondlikkuse avardumises üle uurimissuundade iseseisva teaduse kujunemiseni (ligikaudu sellisena kulges prof Juri Lotmani tee semiootikasse).

Pille Valgu rajatis
Dotsent dr theol Pille Valgu (1959–2009) väitekiri religiooniõpetuse kontseptsioonist Eesti jaoks on täiendatud kujul nüüdsest kättesaadav ka raamatu vormis. Tema teos kannab pealkirja «Religiooniõpetus – mis? miks? kuidas?» ning ilmus sarjas «Tartu Ülikooli doktoritöid» (Tartu, 2009).
Raamatu kõrvale on kasulik lugeda Valgu artiklit «Religiooniõpetus Eestis» kogumikust «Töid religioonipedagoogikast I» (Tartu, 2008; lk 81–122). Selles on mõned seisukohad võetud kokku väga kontsentreerituna, aga artikkel osutab ka vajalikele arengusuundadele.
Pille Valk oli uurijana väga metoodiline. Seepärast ongi ääretult kahju, et tema ise enam jätkata ei saa. Ta lähtus sellest, et esmalt tuleb objektist esitada mudel, seejärel töötada läbi kogu kogemuslik aines ja kujundada diagnoos, siis aga püüda kõrvaldada takistavad vastuolud ja lõpuks lahendada praktilised ülesanded. Mudelini ta jõudis ning oli alustanud ka diagnoosi panemist mitte eelhoiakute, vaid juba analüüsi alusel.
Pille Valgu diagnoos toetub kahele seisukohale. Tema järgi on religiooniõpetus juba loomuldasa interdistsiplinaarne, mis tähendab, et probleemid, millega ta tegeleb, pole kunagi ainult ühe teaduse pärusmaaks.
Kirjanduse õpetamise maht gümnaasiumides näiteks ei võimalda süveneda Gustav Suitsu religioossusse, ehkki see oli kaheldamatult olemas ja jätkus neilgi aastail, mil Suits oli teest saada vaimulikuks selgesti loobunud. On tõsi, et interdistsiplinaarsus lubab teemade käsitlemisel vabadusi (kuna temas puudub kanoonilisus), kuid ta ei tohi olla ka pelgalt augutäiteks rangelt määratletud teadusharude vahel.
Teine seisukoht on paraku nukker. Pille Valk on näidanud, kuivõrd juhuslikest asjaoludest religiooniõpetus ikkagi sõltub, kuigi ta peaks olema järjepidev. Ei ole ju nii, et autojuhi eetika ilmneb alles tema käitumises avarii korral. Autojuhi eetika algab auto muretsemisest. Miks see peaks mujal teisiti olema?
Küsimus on muide üldisem kui üksnes religiooniõpetuse asend teiste õppeainete hulgas. Me ei pääse nimelt didaktilisest kompressioonist ehk aineprogrammide ning õppekavade tihendamisest ja õpetamismeetodite uuendamisest kõige selle tõttu, mis maailmas ümberringi toimub.
Valk nägi  väljapääsu õpetamisalase seadusandluse korrastamises. On ka teine väljapääs, milleni ta lihtsalt ei jõudnud.

Õppevahendite struktuurist
See on aine katmine õppekirjandusega nõnda, et valgeid laike jääks võimalikult vähemaks.
Lisan eraldi, et vastav kirjandus peaks olema esmajoones algupärane, sest isegi doktriinide üldisuse korral (nt Püha Vaim) on olud inimeste keskel ikkagi väga lokaalsed.
Religiooni õpetamine on elukestev ülesanne, sest kiriku käitumine muutub ja seda muutumist tuleb selgitada.
Hea õpik nõuab autorilt aine meeldejätmise oskust ning suutlikkust õpilane aktiviseerida. Fakte võib meelde jätta «lihtsalt» ka «niisama». Mõisted (nt alandlikkus või ka usuline sallivus) saavad oma aktiivse sisu seevastu alles siis, kui nad avatakse funktsioonide järgi.
Pille Valk jättis meile niisuguse pärandi, mida ei saa tõsta kõrvale. Nüüd muutub oluliseks see, kui süstemaatiliselt me temalt päritud aluspõhjale edasi ehitame.

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane