KOSK sõitis lauluga läbi Ojamaa kirikute

Kirikumuusika liidu segakoor KOSK (koorijuhtide ja organistide segakoor) Riho Ridbecki juhtimisel on imeline osaduskond. Saame kokku paaril korral aastas, et õppida muusikat, mida oma igapäevases teenimises ei kohta, ja aeg-ajalt teeme palverännakuid, mida kogemata ka kontserdireisideks nimetame.
Sel suvel täitus KOSKi ammune unistus külastada üht Läänemere saart, kus Jumala ligiolu veelgi ehtsamalt tunda võib. Juba nimi Gotland võimaldab lingvistilisi spekulatsioone ja selle «saareriigi» vapil on tuntud Kristuse sümbol – Tall võidulipuga. Ojamaal on sadakond tegutsevat kirikut, meil oli õnn mõnda neist väisata ja altari ees laulda ning sõnas-palves osaduses olla.
Läänemere keskpunkt
Reis algas tõhusa prooviga Kaarli koguduse majas, edasi pakkisime end bussi, mida juhtis Andres, ja siis asus meie eest hoolitsema Kose gümnaasiumi muusikaõpetaja Heli Sepp. Temaga koos olime aegsasti planeerinud kogu retke viimase üksikasjani, välja arvatud üllatuse, et KOSKil on üks kontsert veel (info leidus Visby kodulehel, meile eriti ei teatatud, aga see oli veelkordne näide Jumala juhtimisest).
Gotland on kui Läänemere keskpunt – sinna pääseb ikka ringi minnes, meie sõitsime Stockholmi ja Nynäshamni kaudu. Majutusime Lärbros, endisesse vanglasse rajatud hostelis, ja esimene kontsert oli sealses kirikus.
Rohkearvulise koguduse vastuvõtt oli armas, kontsert lõppes palvuse ja ühislauluga «Bred dina vida vingar» (see laul võiks ka uues KLPRis olla). Lärbro kiriku altaripõllele on sisse kootud väga armastatud koraali noodid (KLPR 394), sest see laul «Den blomstertid nu kommer» on Gotlandil kirjutatud. Loomulikult laulsime selle laulu seal altari ees.
Laulda oli rõõm
Järgmistel päevadel juhtis meid Külli Bergbohm, kohalik eestlane ja ametlik giid. Kuigi aeg oli üürike, jõudsime käia Lummelunda koobastes, natuke vaadata Visbyt, käia saare lõunaosas ja tunnetada Öja kiriku imelist atmosfääri.
Laupäeval läksime põhja – Fårö saarele, külastasime Ingmar Bergmani hauda ja laulsime kirikus (autode rohkus kiriku juures tegi ettevaatlikuks – äkki on mingi talitus, tegelikult olime kirikus üpris omapead, muu rahvas oli turistilõksudesse kinni jäänud).
Tagasiteel Bunge kirikus laulda oli lihtsalt rõõm. (Seal maal on kirikud kogu aeg lahti, mine, laula ja palveta!) Meie kontsert õhtul Slite kirikus pakkus uutmoodi elamuse: pühakoda oli väga palav, trükitud kavad olid majutuskohta maha ununenud ja allakirjutanu pidi «lambist» teadustama. Oli muhe olukord.
Keskajafestivalil
Pühapäeval, 7. augustil algas Visbys keskaja nädal. See tähendab seda, et sattudes iidse Visby mõnele kõrvaltänavale ning kohates 15. sajandist pärit riietuses inimesi, võid kogeda tunnet, et oled sattunud teise ajastusse, niivõrd ehtne võib see näida, kuni hellebardimees või munk kougib oma rüü alt välja mobiiltelefoni.
Visby elanikud ja külalised võtavad oma keskajafestivali väga tõsiselt, enamik, ka lapsed, on riietunud vastavalt ajastule, on laat, protsessioonid, etendused, palvused, kontserdid, rüütliturniir, esimese päeva õhtul etendatakse Valdemar Atterdagi sissetungi 1361. a ja tema korraldatud linlaste maksustamist. Siis elavad visbylased oma ajalugu uuesti läbi ja teevad seda siiralt.
Meile oli see päev kirikupäev: hommikul kuulasime trompetite mängu Visby toomkiriku tornist, siis teenisime kaasa keskajanädala missal, meie kava «Rännates läbi Euroopa kirikute» liturgilised laulud sobisid sellesse missasse suurepäraselt (valiku olid teinud rootslased). Ansambel Ulmus Domini (ema Anne Jalakas ja lapsed Hanna, Ott, Samuel ja Ingel) teenis ka kaasa, imeline oli teenistus ja rohkelt rahvast.
Pärast teenistust kiirustasime keskajapäevade laadale, saime ikkagi osa protsessioonist, laulsime oma giidile Küllile seal ühe laulu (ja hõiskasime kõva häälega välja, et õhtul on meie kontsert).
Edasi ilm muutus, senine kaunis päikesepaiste asendus tõhusa vihmaga. Kes jõudis, see vaatas veel linna, aga paljud meist puhkasid.
Koos inglitega
Visby toomkoguduse külalislahkus oli võrratu, meie kavalehtki oli nende kujundatud – meie rahvusvärvides! Nende kogudusemajas saime kosuda ja õhtul oli meie kontsert «Rännates läbi Euroopa kirikute», koorilaulude vahele mängis ansambel Ulmus Domini, tervituse ütles aukonsul Veljo Pärli, aga ta tegi seda vaid meile.
See kontsert oli meile parim. Publikut oli rohkesti ja meiega koos laulis kindlasti üks parv ingleid! Niivõrd õnnestunud oli just see esinemine, mille toimumisest saime tegelikult teada ehk nädalakese varem.
Jumala abiga sujus meil kõik: varakult koos Heli Sepaga tehtud plaanid, tema asjatundlikkus ja kogemused – ta hoolitses meie eest igal sammul ning koos Irmaga tegi meile kosutavat rooga igal hommikul ja õhtul. Vajalikul hetkel jagasid sõna ja palveosadust Jaanus Jalakas, Markus Haamer, nende ridade autor ja magister cantandi Margus Liiv.
Tänupalvusel pühapäeva õhtul kallistasime hetkeks hingetuks Aivi Otsniku, kes tegelikult KOSKi hing on. Lärbro hostel säras puhtusest, kui esmaspäeval lahkusime, viimane pilk Visbyle merelt ja sisimas antud lubadus tulla siia tagasi. Rootslased ütlevad: «En gång Gotland, alltid Gotland!» (üks kord Gotlandil, alati Gotlandil!).
«Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav» (Hb 11:3).
Tänulik Kahro Kivilo,
KOSKi laulja, viiendat korda Gotlandil

Koorijuhtide ja organistide segakoor KOSK
Asutatud 1982. aastal.
Esimene peadirigent Hella Tedder.
Dirigendid: Marika Kahar, Ene Üleoja, Heli Jürgenson, Jan-Jürgen Wasmuth; alates 2000. aastast Riho Ridbeck.
Lauljaid on kooris üle 30 (kirikumuusikuid ja koorilauljaid üle Eesti, ka üks vaimulik).
Esinetud on paljudes Eesti kirikutes ja kiriklikel sündmustel.
Igal aastal on kavas mõni välisreis (käidud on nt Leedus, Lapimaal, mitmel korral Saksamaal, tuleval suvel oodatakse koori Trondheimi Olavi pidustustele).