Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kristlase vabadus

/ Autor: / Rubriik: Päevateema ja palve / Number:  /

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. 1Jh 5:4c


Johannese nime kandvad raamatud vastandavad teineteisele Jeesuse ja maailma. Maailm ei ole johanneslikus tähenduses see, mille kohta Jumal luues ütles: „vaata, see oli väga hea“ (1Ms 1:31). Vaid maailm, millest Johannes nii sageli kirjutab, on patu poolt rikutud maailm. See maailm ei võta Jeesust vastu (Jh 1:11), see maailm vihkab Jeesust ja tema omasid (Jh 15:18). Vihkab sellepärast, et ei Jeesus ega tema omad pole selle maailma osa, kuigi nad elavad maailmas (Jh 17:14–18).
Maailmale seab Johannes täna vastukaaluks usu. Usk on usaldus ja veendumus. Ja usk on heas mõttes pime. Usk tunnistab inimesele, et Jumal tahab pakkuda talle midagi enneolematut, millega praegune ei ole ligilähedaseltki võrreldav.
Ameerika teoloog Brant Pitre kirjutab raamatus „Jewish Roots of the Eucharist“, et Kristuse ristisurmaga algas uus exodus, Jumala rahva uus väljaränne sellele tõotatud maale, mis ei pärine enam sellest loomisest. Pühakiri nimetabki seda uueks taevaks ja uueks maaks, mida Jumala tõotuse alusel oodata (2Pt 3:13). Selle siluetti võime usus juba kaugusest kumamas aimata.
See uus tegelikkus on võib-olla isegi tegelikum ja tõelisemgi kui kõik siin meie ümber. Ja „selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad“, tunnistab püha Paulus koos Jesajaga. (1Kr 2:9; Js 64:3)

Palve

Anna-Mari Kaskinen kirjutab julgustavalt:
Mina usun maailma Loojat, igavest Isa, armastavat,
ja Poega, rahutoojat, ja Püha Vaimu, lohutajat.
Mina usun, et tõde võidab, et ülekohtust on ülem võim,
mina usun, et rahu koidab, ja lootusrikas on minu vaim.
Mina usun headuse sisse, millest kord kuivab kurjuse juur,
ja uude algusesse, olgu siis häving kui tahes suur.
(Tõlkinud Doris Kareva)

Joel Siim

Jaga