Kristlik noorsooromaan haarab lugejat

«Oma raamatutes küsin nõu ainult enda käest, kuid kui tunnen, et olen sattunud puntrasse ja takerdunud, palvetan ja palun Jumalalt abi.
Siis kuidagi see selgus tuleb, see on minu ja Jumala vaheline koostöö,» räägib Irene Vari.

Irene Vari kasutab oma jutustustes alati tegelikust elust pärit situatsioone ja tõestisündinud episoode. Foto: Madli Vahtramäe

Ta on tõlkinud religioosset kirjandust ning kirjutanud raamatud «Dolores» (2007), dokumentaaljutustuste vormis «Lapsepõlvelood» (2002) ja noorsooromaani «Iiris» (2005).
Irene Vari (snd 18. aprillil 1955) on töötanud Põltsamaa keeltekoolis soome keele õpetajana ning Põltsamaa muusikakoolis muusikaõpetajana. Pere on ringi rännanud palju, sest pereisa Mart Vari on adventkoguduse pastor. Aastal 2006 koliti Viljandisse, kus Irene töötab laste klaveriõpetajana.
Romaanide kirjutamine sai alguse sellest, kui peretütar emalt uuris, kuidas siis asjad käisid, kui ema veel väike tüdruk oli. «Tütre jaoks said lapsepõlvelood kirja pandud ning hiljem ka sõprade lastele lugeda antud,» meenutab Irene Vari. «Lapsepõlvelugudes» on seega autorit ennast päris palju, ilukirjanduslikkus seotud tõsieluga.
Ka kristlik noorsooromaan «Iiris» polnud mõeldud avalikkusele, vaid eelkõige tütrele, kes käis siis gümnaasiumi lõpuklassis. «Ta küsis paljusid asju minu nooruse ja elukaaslase valiku kohta. Arutlesime koos nendel teemadel. Tütar küsis, kas usklikkus on kaaslase puhul üldse oluline,» kirjeldab Irene romaani valmimislugu. «Ja nagu Iirise looski välja tuleb, on üks asi emotsioon, teine põhimõtted, mis inimesi koos hoiavad.
See tähendab, et alati ei saa toetuda emotsioonile, sest see võib ühel hetkel lihtsalt otsa saada. Ning kui pole muid asju, mis seoksid, ühist vaadet ja ühiseid põhimõtteid, siis ei saa sealt midagi tulla. Ka minu nooruses on olnud selliseid valikuid – noor ja lummav kunstnik, kelle aura varjutas kõik muu. Õnneks ma sain aru, et kui tahan oma usku hoida ja abikaasale truu olla, peavad meid siduma ühised põhimõtted.»
Teadlikult ei kasutanud autor «Iirises» ühtegi kavalat võtet noorteni jõudmiseks, siiski püüdis ta peategelase teha tavaliseks kaasaegseks nooreks tüdrukuks, kes oma valikute ees seistes kahtleb ja mõtleb ning kogu aeg oma südametunnistusega dialoogi peab.

Aastaid peetud päevikud

Lapsepõlv ja noorusaeg on Irenel väga eredalt meeles, tütre kaudu on olnud võimalus sellesse aega tagasi elada ning suureks abiks on kuuendast klassist alates peetud päevikud, kus kirjanik oma noorpõlve kirjapildis jäädvustanud on. Tänased romaanid sisaldavad päevikutest palju toonaseid mõtteid ja mälestusi.
«Kahjuks on kaks paksu päevikut, n-ö kõige magusamad, läinud tulle, kui pakkisin asju, et sõita Hiiumaale oma tulevase mehe Mardi juurde. Äkki tundsin, et tahan alustada täiesti puhtalt lehelt. Kuigi seal polnud niisuguseid mõtteid, mida oleksin pidanud oma mehe eest varjama, tundsin tol hetkel, et olnud suhteid ja väga isiklikke tundeid ning mõtteid ei taha endaga kaasa võtta.
Mäletan, kui istusin oma üürikorteris, ahi küdes, ja rebisin ükshaaval päevikust lehti ning põletasin. Tegin südame kõvaks ja põletasin. Nüüd on hirmus kahju. Kuid võib-olla on isegi hea, et need päevikud tuleroaks läksid, ei tea. On ju asju, mida pole vaja kogu aeg meelde tuletada. Inimene ei saa paraneda, kui ta haava alatasa kraabib.»
Irene Vari usub, et Jumal tegeleb iga inimesega isiklikult ning hoolitseb selle eest, et inimene oleks oma elus õnnelik. «Kui lasta end Jumalal juhtida, leiad õige inimese ning ei pea kahtlema, et abielus on Jumala õnnistus. Olen abikaasaga 26 aastat abielus olnud ja võin öelda ausalt, et ma olen õnnelik,» sõnab ta rahulikul ja kindlal toonil.

Abikaasa kui vahuriisuja

«Minu abikaasa roll teoste valmimisel pole suur, kirjutan ise ega arutle sel teemal väga, aga ma annan käsikirja alati talle läbi lugeda. Ta ütleb nii toredasti, et olen sinu vahuriisuja. Suures kirjutamishoos tuleb sellist vahtu, mis tegelikult mitte midagi ei anna. Ning tema on siis esimene, kes ütleb, kui näiteks mõni lõik täiesti ülearune on. Siis vaatan ise üle ja näen, et see tõepoolest ei anna midagi. Nii et selle koha pealt on ta mulle hea koostööpartner.
Tal on head märkused, mida ma väga armastan ja aktsepteerin,» räägib Irene. Samas tunnistab Rakverest pärit kirjanik, kes on kolmandat põlve usklik, et romaanides sisalduv tervete kristlike väärtuste propageerimine on tihedalt seotud tema enda perega, ning (vana)vanemate perega.
Abikaasa teeb pärast käsikirja valmimist ülejäänud töö ära – küljendamise, kirjastamise ja trükikodadega asjaajamise. «Dolorese» tiraaþ oli 1200, «Iirise» 900 eksemplari on välja müüdud. On küsitud juba kordustrükki, kuid sellele pole kirjanik veel mõelnud.
Küll aga lubab Irene Vari järgmiseks aastaks värsket romaani koolipõlvelugudest, mis taas päevikute põhjal kirja pandud. Tegemist pole dokumentaaljutustusega, vaid ladusas vormis kirjutatud looga, millel tegelikkusega kindel seos. Nimelt kasutab autor oma jutustustes alati tegelikust elust pärit situatsioone ja tõestisündinud episoode. «Raamatut kirjutades ei pea midagi välja mõtlema, elu on ju nii tohutult rikas, materjal tuleb vaid kokku panna,» leiab Irene.

Kirjutamine tuleb seestpoolt

Lõpetanud Tartu H. Elleri nimelise muusikakooli, on Irenele väga südamelähedane muusika, kirjutamine on tema jaoks eelkõige hobi. «Samas nõuab kirjutamine suurt vaimset pingutust ka siis, kui see on hobi. Arvutis töötades lähen täiesti uude sündmustikku ja uutesse karakteritesse. Sealt paari-kolme tunni pärast väljudes valitseb hetkeline segadus.»
Et Irene Vari oma tunnete ja kogemuste põhjal kirjutab, näitab see, et peategelasteks on alati naisterahvad. «Ei tea, võib-olla mul on nii kergem kirjutada,» vastab kirjanik. Kuigi meeste ja poiste roll on romaanides tihedalt sees ja karakterid kindlalt paigas, ei ava autor kunagi poiste ega meeste hingeelu.
Viimati ilmunud romaani «Dolores» kirjutas Irene umbes aasta. See ei valminud järjepideva igapäevase töö tulemusena, vaid ikka nii, et kui vaim peale tuli, siis said mõtted kirja.
«Märkmeid teen siin-seal. Kui vahel tuleb mõni tohutult hea väljend, kirjutan selle kohe üles. Tunnen, et see on pipar, mis kindlasse kohta täpselt sobib.»
Noorte rolli sisseelamine on võimalik olnud läbi tütre ja tema sõbrannade, samuti liigub kirjanik oma töö tõttu päris palju noorte hulgas. «Siiski ei püüa ma haarata üldist noorte mõttemalli. See ei saagi nii olla, sest protsentuaalselt on usklikke elanikkonna seas vähe. Ning Eesti on ju ääretult ateistlik maa, isegi kuskil Euroopa eesotsas. Nii et kogu eesti rahva hulgas pole vaimulik mõtteviis ju üldse tavaline.»
Kooliõpetajana teab Irene rääkida, et vahepealsed 50 aastat on püüdnud inimeste mälust ja elust usuasja täielikult minema pühkida: «Need haavad on siiamaani näha. Eesti inimene on religioosses mõttes veel haige, ta ei oska leida lahendust, abi ja pidepunkti sealt, kust seda saaks. Usun, et noorte seas on aga inimesi, kes mõtlevad teistmoodi, ja kuigi neid pole palju, oskavad nad oma valikutes väärtustada usku.»

Jumal ja Temaga seonduv on rahulik ja väärikas

«Olen küll muusikainimene,» nendib Vari, «aga kui kirikusaalis tehakse ehedat rokki, siis see on mulle täiesti vastuvõetamatu. Arvan, et Jumal ja temaga seotud asjad on alati rahulikud ja väärikad. Religioon peaks igas oma väljendusvormis olema selline, mis annab inimesele rahu, kindlustunde ja väärikuse.»
Samas ei tähenda rahulikkus ja väärikus kirjaniku kinnitusel vanamoelisust ning see ei pea olema igav ja minoorne ning mittemidagiütlev. «Ma ei poolda n-ö vaimulikku rokksummerit, kus kõik õõtsuvad ja on peaaegu transis. Ma arvan, et Jumal ei taha kiriku ja inimese elus teha midagi, mis välistab mõistuse. Näiteks karismaatiliste evangelikaalide liikumine, kus inimesed aetakse massipsühhoosi, pole minu arvates õige ega Jumalast, kuigi seda kõike tehakse Jumala nimel.»
Irene arvates kasutab Jumal inimesega suhtlemisel tema südametunnistust ja mõistust, ning meenutab, kuidas neile omal ajal õpetati õige ja vale tunnetust väga lihtsa ja kuldse reegli abil – öeldi, et kui oled hädas ega tea, kuidas toimida, siis mõtle, kas teeksid seda koos Jumalaga, kas võtaksid ta kaasa sinna, kuhu lähed. Ning kui tekib tunne, et sinna Jumal hästi ei sobiks, ongi vastus käes. «Siin pole mingeid karismaatilisi ilminguid, vaid ainult inimese südametunnistus. Jumal räägib inimesega südametunnistuse kaudu ja isiklikult, nii et see ei välju mõistuse piiridest,» on Irene veendunud.
Oma raamatutes on kirjanik püüdnud vältida labast tooni, kuna tänapäeva kirjandusest lisaks jõhkrusele ja roppusele seda sageli leida võib. Teatud sündmuste kirjeldamisel jätab ta lugejale mõtteruumi ega taha, et lugejal hakkaks piinlik või et tal oleks vastik lugeda. «Näiteks ei hakka ma kunagi kirjeldama ega nämmutama mingeid seksistseene.»

Annab niidiotsa, kust edasi minna

Usklike seas on kirjanikku kritiseeritud, et ta oma jutustustele sellise romaani vormi valinud on. «Arvan, et kui ma seda stiili ja seda kirjanduslikku väljendit saan edukalt kasutada oma mõtete väljendamiseks ja hea sõnumi edastamiseks, siis miks mitte seda teha. Ja ma näen, et see toimib. Kristlikke romaane on väga vähe, samahästi oleks ma võinud oma põhimõtted kirja panna ühte moraalitsevasse raamatusse, kuid romaani vormis raamat haarab inimest. Usuasjades ei tohi kunagi olla pealetükkiv. Kui inimene selle raamatu kaudu sõnumi juurde jõuab, on see väga hea.»
Irene tunnistab, et on inimesi, kes otsivad usuasju sügavuti, nende jaoks on olemas ju väga häid teoseid: «Oma raamatuid kirjutades mõtlesin just neile, kes ei tule võib-olla kunagi kirikusse ja nad ei tea kristlikest põhimõtetest, mida õigeks ja tähtsaks pidada, midagi. Raamat on võimalus neid asju ilusas vormis öelda ning lugejal jääb seda sulgedes võimalus otsustada, kas ta oma elus hakkab midagi teistmoodi nägema. Teoste kaudu annan justkui niidiotsad, kust edasi minna. Kui mu raamatud on kedagi lohutanud või aidanud, on mul väga hea meel.»

Merje Mänd