Kristlikud staarid

Ma ei käinud Lootuse festivalil. Olen paaril korral küll säärasel suurüritusel osalenud.
Ühel korral, kui Billy Graham jutlustas Olevistes, olin jumalateenistusel lõpuni. Ühel teisel korral, mis toimus Linnahallis, tulin poole pealt ära. Billy Grahamit kuulates mõtlesin: miks ta siin jutlustab ja mis põhjustas inimeste tulva kiriku ees, nende hulgas ratastoolidel invaliidide rohkuse? Sõnum, mida ta ütles, jäi alla Osvald Tärgi jutlustele, milliseid olin kuulnud. 
Huvitav, kuid samasugust mõtet mõlgutas ka Sirje Semm oma artiklis «Lootus on elavas Jumalas»: «Mis on Grahami fenomen, et suured rahvahulgad tema üleskutset järgivad?»
Lummav saatjaskond
Rooma keisririigi ajal oli märtrite kristlus, keskajal pühakute kristlus, nüüd hakkab maad võtma ameerikalik staaride kristlus oma sõuelementide ja sellega kaasneva bisniskristlusega. Siinjuures on märkimisväärne Urmas Petti vihje artiklis «Vaimustav kogemus lootus»: «Franklin Grahami kuulutus on ilmselt piibellik, selle tuumaks lunastus Jeesuses Kristuses…»  Tule taevas appi! Arvan, et meie pastorite igapühapäevased jutlused ei ole mitte «ilmselt piibellikud», vaid on tõepoolest piibellikud. Ja kas nende kuulutuse tuumaks polegi siis kuulutus Jeesuse Kristuse lunastusest? Kas austatud peapiiskop Andres Põder tunneb mõnd säärast Eestimaa pastorit? Vaevalt. Ja kui see nii on, siis miks oli meile vaja importida kedagi teist, kelle kuulutus oli kõigest «ilmselt piibellik»?
Vastus on minu arvates üsna lihtne: meie külapastorid on jumalasõna kuulutajad selle algupärases lihtsuses, nad pole kristlikud bisnismenid, nende koguduste aastakäive ei küüni miljardi kroonini, nad pole kristlikud staarid, neil puudub lummav saatjaskond, puudub kogemus massisõudeks.
Franklin Graham poleks miski, kui võtta talt ära ta isa, kes kuulus president Ronald Reagani nõustajate hulka, kuulsus, ta kaaskond, ta finantsid ja mis peamine – teda uudistav ja jumaldav rahvamass. Ja veel midagi väga olulist, mida psühhiaater Anti Liiv nimetab massipsühhoosiks ja millega ma ühinen. Külakirikus, kus on kohal heal juhul paarkümmend vanakest, ei tähendaks kristlikud staarid midagi, nad poleks keegi.
Mis on muutunud?
Sirje Semm märkis õigesti, kui ta kirjutas ürituse muusikalisest ja sõnalisest programmist, «kus astusid üles esmaklassilised artistid». Teda täiendab Urmas Petti: «Nii nagu pole loota, et kõik kristlased armastaksid sääraseid massiüritusi, sest usukogemus pole neile mitte rütmimuusika abil ühiselt lakke kruvitud emotsioonid, vaid midagi väga isiklikku ja intiimset.»
Siinkohal ei saa jätta tsiteerimata katoliku kardinali Walter Kasperit: «…ei tule otsida religioosseid elamusi nende eneste pärast, kui ei soovita Jumala asemel kohtuda iseendaga.» Kui kooride ja rütmimuusika poolt üles löödud adrenaliinitase mõne aja pärast veres normaliseerub, on ka usuline elamus koos usuga kadunud. Ma küsiksin: mis muutus eestlaste usuelus pärast Saku Suurhallis toimunut?
Kas on oodata ristimiste tulva, usklike arvu kasvu, nii et senised kirikud ei suuda neid enam mahutada? Vaevalt. Milleks siis see kõik? Sama küsimus, mis Sirje Semmil: «…miks me pidime kokku tulema ameeriklase kutsel»? Ma kordan: kas meil siis tõesti ei ole Eestis neid, kelle kuulutus on enam kui «ilmselt piibellik» ning selle tuumaks lunastus Jeesuses Kristuses? Jah, neid on, aga nad pole kahjuks ameeriklased!
Hea nõu
Eestlasele meeldib kõik, mis pärit ookeani tagant, aga mitte see, mis tuleb Suure väina tagant või mööda Emajõge. Milline suurepärane kristlus meil valitses pärast vabanemist! Meie õpetajad oleksid pidanud läänes kuulutama, aga mitte vastupidi. Kas tõesti oleme hakanud heaks kiitma tagasihoidliku jumalasõna kuulutamise asendamist millegagi, mis hakkab meenutama kristlikku meelelahutust made in USA?
Ja lõpetuseks: Franklin Grahami sõnum peaminister Andrus Ansipile olnud, et majanduskriisist pääsemiseks tuleb pöörduda Jumala poole. Ja sedasama olevat ta soovitanud ka USA presidendile Obamale. Kui lihtne! Ja sellist nõu oskas vaid tema anda, mitte meie peapiiskop, mitte ükski praost, õpetajatest rääkimata! Ja seda ei teadnud varem ka Tartu Pauluse koguduse liige Andrus Ansip ega osanud talle niisugust nõu anda koguduse pastor ja praost Joel Luhamets?
Minu kabinetis haiglas on õlimaal, millel on kujutatud krutsifiks, nii nagu neid kohtab Leedus ja Poolas teede ääres. Siin pole aga teed, on lumme mattunud ümbrus, mida ääristavad raagus puud ja kuused sombuse talvetaeva all. Selle risti ees põlvitab ahastavas palves napis riietuses naine, kokkupandud käed abipalves ristilöödud Õnnistegija poole sirutatud. Ta selja taga seisavad kaks pisukest lapsukest pampude juures lootusrikkalt ristilöödu ja ema poole vaatamas. Seda naist on tabanud majanduskriis.

Jüri Raudsepp,
emeriitõpetaja