Kristlus ja vabamüürlus

Vabamüürlust on sageli võrreldud konjakiklubiga või rollimänguga, milles osalejad kehastuvad päkapikkudeks, haldjateks või rüütliteks. Seda on peetud «suurte poiste» mänguks, mida pole mõtet tõsiselt võtta.

Ometi väidavad vabamüürlased ise, et tegemist on tõsise ja kõrge vaimse liikumisega (nad nimetavad oma õpetust ja praktikaid kuninglikuks kunstiks), mille pühendusastmed annavad uusi teadmisi ja aitavad saada paremaks inimeseks.
Juba algusest peale (tänapäevase vabamüürluse tekkeajaks loetakse 18. sajandit) on vabamüürlus olnud seotud kristlusega. Vabamüürlaste hulka on kuulunud mitmeid vaimulikke (näiteks 18. sajandil paljud Tallinna toomkiriku õpetajad), nad kasutavad oma rituaalides kristlikke sümboleid ja mõisteid. Ka Piiblil on nende õpetuses oluline koht.
Ometi on vabamüürluse kriitikud küsinud algusest peale, millises vahekorras on vabamüürlaste õpetus kristliku usuga tegelikult, sest kuigi vabamüürlusel on ühisosa kristlusega (näiteks ligimesearmastuse olulisuse rõhutamine), võib ometi näidata, et ristiusu ja vabamüürluse õpetuslikud põhiseisukohad on mitmetes küsimustes kardinaalselt erinevad.
Seepärast on õigustatud küsimus, kas ei ole vabamüürluse näol tegemist omaette vaimse liikumisega, mis võib esineda kristlusega küll sümbioosis, kuid on sellest oma olemuselt kohati lausa radikaalselt erinev.
Mille põhjal me saame otsustada kristluse ja vabamüürluse suhte üle? Kuigi vahel väidetakse, et vabamüürlased järgivad mingit ülisalajast õpetust, on vabamüürluse alusdokumendid kõigile vabalt kättesaadavad.
Nad on avaldanud rohkesti oma liikumist tutvustavat kirjandust (sh vabamüürluse entsüklopeediaid) ja lisaks on ilmunud aukartustäratav hulk vabamüürlust käsitlevaid teaduslikke uurimusi nii vabamüürlaste endi kui ka mittevabamüürlastest teadlaste sulest.
Vabamüürlus määratleb ennast ise ilmaliku liikumisena, kuid samas on tal olemas kõik religiooni tunnused: rituaalid, uskumused ja neil põhinev arusaam inimesest ja maailmast.
Vabamüürluse baasuskumuseks on usk inimloomuse headusesse ja inimese võimesse muuta seda veelgi paremaks ning ka usk universaalsesse religiooni.
Ajal, mil vabamüürlus tekkis (s.t 17.–18. sajandil), otsisid paljud Euroopa õpetlased religioosseid ideid, mis ühendaksid kogu inimkonda.
Sellisteks ideedeks arvati tollal olevat usk Jumalasse («kõrgemasse Olendisse»), hinge surematusesse ja moraaliseadusesse inimestes. Taoline arusaam religioonist kujundab vabamüürluse vaimset palet tänapäevani.
Nagu Eesti Suurlooži leheküljelt lugeda saab, võib vabamüürlane anda vannet ka mõnel muul pühakirjal kui Piibel. Selle aluseks on idee, et kristlus on vaid üks universaalse religiooni avaldusvorme, kuna kõik religioonid õpetavat tegelikult ühte ja sama jumalikku tõde.
Küsimus on aga selles, et taoline käsitlus kristlusest ei ole ühendatav kiriku õpetusega Jumala ainulaadsest ja ainukordsest ilmutusest Kristuses ning õpetusega patust, mis ei ole ainult moraalne ebatäiuslikkus, vaid kogu inimeksistentsi («inimese olemuse») rikutus.
Siin vastanduvad kardinaalselt kaks erinevat vaateviisi: Jumal, kes ilmub Kristuses ja lunastab inimese (ehk, kui nii võib öelda, «muudab ta heaks»), ning inimene, kes on juba hea ja võib ennast ise veelgi paremaks muuta.
Need vaateviisid ei sobi kokku – tuleb valida kas üks või teine. Erinev on ka Piibli tõlgendamise viis. Evangeelse arusaamise järgi loetakse Piiblit Kristusest lähtudes, vabamüürlased kasutavad aga piiblitekste allegooriatena inimese enesetäiustamisest.
Olen veendunud, et piiskoplik nõukogu ja kirikukogu peaksid võtma vabamüürluse ja kristluse kokkusobivuse kohta seisukoha. Kui vabamüürlaste õpetus hakkab mõjutama meie kiriku õpetust, on see probleem. Aga enne, kui kirik saab selles küsimuses midagi otsustada, peaks ta vabamüürlust lähemalt uurima.
Küsimust peaks hakkama menetlema EELK õpetuskomisjon, sest asi ei ole üksnes vabamüürluse kuvandis ja selle negatiivses mõjus, vaid kiriku ja vabamüürluse suhe on eeskätt õpetuslik küsimus.

Kuna arvamusloo maht ei võimalda seda teemat üksikasjalikumalt käsitleda, soovitan lugeda ka veebiajakirjas Kirik & Teoloogia (www.kjt.ee) reedel ilmuvat artiklit «Kristlik vabamüürlus – kas uusaegne kristlik gnoosis?».

 

 

 

 

Jaan Lahe,
teoloogiadoktor