Kristus küürlaste koguduses

Kord EELK Usuteaduse Instituudi sessiooni hommikupalvusel kõneles üks üliõpilane kujutletavast olukorrast, kus Kristus oleks veel nagu kooliõpilane teiste hulgas ja klassikaaslased kiusaks teda. Mida peaks tegema kaasõpilane? Küllap peaks ta astuma lööjate juurde ja ütlema, et lööge Kristuse asemel mind, ma olen kristlane. Niisugusel palvusel osaledes on tunda vaimuliku isepuhastusvõime toimet.
Kevadel rõõmustavad meid värske rohelusega kattuvad puud, mis kõnelevad tülpinud inimesele Jumala kingitavast värskusest. Me võime loota ka veekogude ja metsade teatavale isepuhastusvõimele. See suutlikkus ei pärine loodust enesest, vaid on Looja antud omadus. Puhastusvõime on tegus siis, kui sissevoolava mürgi hulk on väiksem kui uus tekkiv puhtus. Vaimuliku elu isepuhastusvõime on meeleparandus, mis algab meist endast. Teelise meeleparandus jääb aga poolele teele, kui teekaaslase patuga tegelemine suleb silmad oma patu märkamise eest. See puudutab meid kõiki.
Ükskord astus Kristus sisse üht kogudust vaatama ja jälgis tagapingist asjade kulgu. Kõikidel kohalolijatel olid kusagil suuremad või väiksemad eri kujuga küürud ja muhud – paremal ja keskel, kaela peal, abaluu ning ristluu piirkonnas. See ei olnud mingi üllatus, nende inimeste pärast ta tuligi. Üllatav oli aga see, missuguse innuga mõned küürlased vasakküürlasi tõrjuma hakkasid. Sest küür võib ju olla kus tahes ja kui suur tahes, ainult et mitte vasakul. Tõsiasi, et suurem hulk kõiksugu küürlasi selles õigusemõistmise mängus ei osalenud, võis johtuda sellest, et neile meenus oma küür.
Kristus mõtles, et peaks Isaga arutama, miks meist lähtunud Vaim pole siin veel toonud selgust patu, õiguse ja kohtu kohta (Jh 15:8) ning miks siia kogudusse tulles rusuv tunne tekib. Mitte sellepärast, et vasakküürlusel õigustus oleks, vaid sellepärast, et muud küürud suures õhinas tähelepanuta jäävad. Õlitõrje laevad ei vala uut õli merre ning pattu patuselt tõrjudes muutub langus senisest suuremaks.
Kaaskristlaste probleemide eest palvetamine on tegusam, kui me arvame, ja me oleme oma praktikas seda liiga vähe teinud. Aastaid tagasi ütles üks vanu aegu mäletav UI vilistlane, et koos Herbert Kuurmega lahkus EELKst ja UIst viimane hingehoidja. Endisaegade hingehoidjate ritta asetas ta Ago Viljari kõrval veel mõned nimed. Küsimus ei olnud teoreetilistes aspektides, vaid arusaamas, et need isiksused olid meist seesmiselt terviklikumad, tervemad, usuliselt sügavamad ja ausamad. Ajad olid väga rasked, aga nendel meestel jätkus seesmist jõudu anda tuge, viidata puudustele seal, kus mõistvust mängides silma kinni pigistada ei saa, aga ka toetada tõrjutut ja aidata taastada ta väärikust. Ehk olidki nad seesmiselt vähem katki, kui oleme täna.
Põhiprobleemid lähtuvad inimestest endist ja need mõjutavad kogu elu. Oma sisemiste pingete tõttu otsime põhjusi ja süüd väljastpoolt ning ootame lahendusi teiste käest. Me kõik osaleme elus, mis on üks peen ja silmale hoomamatu psühholoogiline näitemäng, ainult et osa meist on meis toimivatest mehhanismidest teadlikumad ning suudavad ennast natuke rohkem analüüsida. Personaalsete probleemide transformeeritud ja seetõttu endalegi äratundmatul kujul väljaelamine toob kasu asemel kahju ega võimalda otsida probleemide lahenduste seemneid, mis samuti peituvad meie seesmuses. Kas seemned nähtavaks viljaks saavad või mitte, oleneb taas meie hingepinnasest. R. Tagore sõnadega: «…löö, löö kehvuse juurt minu südames!» Kiriku käekäik oleneb esmalt isepuhastusvõimest, kus põhimõtted ja armastus on tasakaalus. Alles seejärel tulevad struktuurilised, tehnilised ja muud tegurid.
Ka sellel kevadel saame osa Kristuse taevassevõtmise püha ja nelipüha õnnistusest ning lootusest, et kusagil eespool võiks oodata küürutute kogukond. Sinna on valutum pääseda siis, kui me siin ja praegu oma küüru ära tunneme ja arsti leiame.

Randar Tasmuth,
usuteaduse instituudi rektor