Kristus pani kääbikutele ära

Oscari-võitja Mel Gibsoni maailmas kõmu tekitanud film «Kristuse kannatused» on nüüdseks jõudnud Eesti kinolinale. Kodumaised kriitikud räägivad küll meelsamini «Sigade revolutsioonist» ja Esto TV «Vali korrast», kuid ühtteist on vilksatanud meiegi meediakanalites.
«Kristuse kannatusi» on peetud üheks edukamaks usuteemaliseks linateoseks filmikunsti ajaloos, vähemasti läbimüügi poolest. «Kristus pani kääbikutele ära!» teatas Delfi uudisteportaal. Tõepoolest, Ameerikas edestas Jeesuse elu 12 viimast tundi kajastav film pärast esilinastust viie päeva lõikes 11 Oscarit võitnud kultusfilmi «Sõrmuste isand: Kuninga tagasitulek».
Samas on «Kristuse kannatused» põhjustanud üsna vastakaid arvamusi, sealhulgas teravat kriitikat. Ajaleht New York Times nimetas Gibsoni linateost õudusfilmiks, mis oma julmuse, brutaalsuse ja vägivalla poolest sarnaneb Tarantino filmidele «Pulp Fiction» ja «Kill Bill».
«Kristuse kannatusi» vaadates on tundnud end solvatuna nii juudid kui ka katoliiklased, nimetades filmi antisemiitlikuks ja katoliiklusevastaseks.
Ütlen kohe ära, et ma ei sattunud filmist vaimustusse – peale naturalistlike peksu- ja piinamisstseenide ning aramea ja ladina keele polnud seal minu jaoks suurt midagi põnevat. «Kristuse kannatuste» teoloogiline alltekst, niipaljukest kui seda oli, jäi välja arendamata. Jüri Pallol on õigus: Piibli poole pöördub Gibson oma filmis ainult siis, «kui aega üle jääb». Hollywood mis Hollywood!
Kuid filmi kunstiline või teoloogiline tase ei ole minu arvates kõige olulisem, pigem pani mind mõtlema saalis valitsenud eriline õhkkond. Et filmi esilinastus Tallinna superkinos Coca-Cola Plazas toimus Suurel Reedel, polnud ilmselt juhuslik. Paar aastat tagasi Eestis õppivatele välistudengitele Tallinna kirikute ekskursiooni korraldades olin määranud kogunemispunktiks sellesama Coca-Cola Plaza. Ütlesin toona naljaga pooleks, et seegi on tempel ja sugugi mitte vähem tähtis kui keskaegsed kirikud.
Suurel Reedel Coca-Cola Plazasse sisenedes aga ei tundunud võrdlus pühakojaga sugugi ülepingutatuna, vaatamata popkornilõhnale ja sagimisele. Ilmselt oli ka publik tol päeval veidi teistsugune. Seos jumalateenistusega tugevnes veelgi filmi lõppedes: kui ma olen oma koguduses püüdnud juurutada tava, et pärast lõpulaulu jäädakse orelimängu ajaks veel pinkidesse istuma, siis «Kristuse kannatuste» lõputiitrite ajal istus üle poole kinolistest vaikselt oma kohtadel ega paistnud kuhugi kiirustavat. Nähtu oli neid ilmselgelt puudutanud.
Õhtusel jumalateenistusel oli kõik jälle vanamoodi: ei mingit tunnetel mängimist ega sokeerimist. Kiriku välisukse ees ei olnud näha piketeerijaid, ilmselt ei tundnud ükski ennast evangeeliumist või minu jutlusest solvatuna. Sõna ristist ei pahandanud kedagi. Või keda see pidigi pahandama: lisaks leerilastele ja ansamblile – neile oli Suure Reede jumalateenistus kas meeldivaks või ebameeldivaks kohustuseks – oli kirikulisi alla kümne. Vähemasti Juurus ei suutnud Kristus kääbikutele ära panna.
Marko Tiitus