Kristuses on Jumal kogu inimkonna enesele kihlanud

Jõuluaja kestvust nähakse erinevalt. Mõni ütleb juba 27. detsembril, et jõulud on läbi, enamus seostab seda 6. jaanuariga.

Vana kiriku traditsiooni järgi kestavad jõulud aga 40 päeva, kuni 2. veebruarini. Seega oleme praegu enam-vähem jõuluaja keskel – perioodis, mis algab 6. jaanuariga ja mida nimetatakse ilmumisajaks. See nimetus on pärit kolmekuningapäeva tegelikust nimest, milleks on Kristuse ilmumispüha.

Üks ilmumispüha vanu liturgilisi tekste võtab selle mõtte kokku äärmiselt kaunis sümbolikeeles: «Täna kihlatakse kirik taevasele peigmehele, sest Jordanis pesi Kristus maha tema süü. Andidega ruttavad targad kuninglikule pulmapeole ja veiniks saanud vesi rõõmustab pulmavõõraid.»

Siin on näha, et ilmumispühal vaadeldakse kolme evangeeliumis kirjeldatud sündmust: Jeesuse kummardamist hommikumaa tarkade poolt, Tema ristimist Jordanis ning Ta esimest imetegu, vee muutmist veiniks Kaana pulmas. Need kolm on ühte seotud võrdpildi kaudu, mida pühakiri kasutab Jumala ja Tema rahva ning Kristuse ja Tema kiriku vahekorra kirjeldamiseks: see on abielu, mehe ja naise vaheline armastussuhe.

Vana Testamendi tunnistuse kohaselt valib Jumal endale rahva, kihlab ta enesele ja armastab teda igavese armastusega – vaatamata sellele, et Tema kihlatu, Ta väljavalitu Teda korduvalt petab ja kurvastab.

Uue Testamendi järgi on Kristus see, kes on endale ristituist uue rahva loonud, kes armastab oma kirikut nagu mees oma naist: «Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks saavad üheks. See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja kogudusest» (Ef 5:31–32).

Jeesuse ristimist Jordanis võrreldakse kihlusega. Johannese ristimine oli mõeldud patustele inimestele, selleks et nad tunnistaksid oma pattu ja valmisolekut meeleparanduseks. Jeesus oli patuta ega vajanud ristimist.

Sellega, et Ta end Johannesel ristida lasi, ilmutas Ta oma tahet täielikuks ühtekuuluvuseks patuse inimkonnaga. Ta lasi end ristida meie eest, võttes seeläbi enese peale meie patud. «Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!» (Jh 1:29).

Jumala Poeg, kes on inimesena sündides saanud meiega täielikult üheks, ilmutab seda ühtekuuluvust end ristida lastes, ja tõepoolest kihlab meid nõnda enesele – täielikuks saab see ühendus siis, kui Ta läheb lõpuni, võttes enda peale kõik meie kannatused ja jumalast hüljatuse ning surres meie eest.

Kuigi hommikumaa tarkade külaskäik Jeesuse juurde toimus ajaliselt palju varem, seob vanakiriklik sümboolika sellegi tolle kihluse- või pulmapildiga: «Andidega ruttavad targad kuninglikule pulmapeole.»

Kui Vana Testamendi järgi on Jumala väljavalituks vaid Iisraeli rahvas, siis Kristuses ilmub Jumala arm kogu inimkonnale. Just nimelt kogu inimkonda esindavad need hommikumaa targad, keda vanadel maalidel kujutatakse kolme kuningana, üks Euroopast, üks Aafrikast ja üks Aasiast – üks päris noor, teine keskealine ja kolmas juba eakas. Kristuses on Jumal kogu inimkonna enesele kihlanud – ja kõikidele, kes Ta vastu võtavad, annab Ta meelevalla saada Jumala lasteks (Jh 1:12).

Kolmas sündmus, mida ilmumispühal meenutatakse, on pulmapidu Kaanas, kus Jeesus ilmutas esmakordses imeteos oma kirkust. Jeesus annab küll mõista, et Tema tund ei ole veel tulnud, kuid siiski täidab Ema palve: laseb veel saada veiniks. Tegemist on viitega sellele, mis on tulemas.

Aeg tõeliseks pulmapeoks on siis, kui Jeesuse tund on kätte jõudnud: kui Ta kirgastab end, lastes end naelutada ristile ja valades oma vere meie eest, meie pattude andeksandmiseks. Siis on Tema ise nii tõeline peigmees kui pulmaroog.

Jeesus on meid ristimises enesele kihlanud. Igaüks, kes on Kristusesse ristitud, on Temaga rõivastatud (Gl 3:27), nii et ei ela enam meie, vaid Kristus elab meie sees (Gl 2:20).

Oleme kutsutud Temaga täielikult üheks saama, nagu Tema on meiega täielikult üheks saanud: Ta jagab kogu meie elu, lõpuni, kannatuste ja surmani – et meie võiksime jagada kogu Tema elu taevalikus täiuses ja kirkuses. Tõesti, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele (Tt 2:11).

Enn Auksmann