Kui ka homme oleks maailma lõpp…
/ Autor: Anna-Liisa Vaher / Rubriik: Uudised / Number: 27. aprill 2005 Nr 19 /
Jüripäev oli sellel aastal üsna kõle ja külm. Sellegipoolest kogunes Raadile käputäis vapraid, et hingata veidi ajaloohõngu ja korraks sõrmedki mulda torgata.
 Jüripäeval istutas Kalle Mesila Eesti Rahva Muuseumi parki Raadil nimelise puu. |
«Kui ka homme oleks maailma lõpp, siis täna istutaksin õunapuu.» See Martin Lutheri öeldud mõttetera iseloomustab hästi möödunud nädalat – metsanädalat, mis oleks justkui pidanud igaühte mõtlema panema nende väärtuste üle, millega Jumal meid on õnnistanud.
Sepised, pannkoogid ja rahvuslik pärand
Kui Jumal pani inimese valitsema kõige loodu üle, siis pidas Ta ilmselt silmas heaperemehelikku suhtumist nendesse andidesse, mille keskel me elame. Ent kohati viibime sellegipoolest õndsas lootuses, et kõik kestab igavesti.
Et kui seni pole loodus me ümbert päris lõplikult kuhugi kadunud, siis mis sellega nüüd järsku juhtuma peaks – kõik ju taastub, kõik kasvab uuesti ja ega päike seepärast tõusmata jää, kui mõni metsatukk ka hukka peaks saama.
Kes teab, võib-olla kahandaks inimeste enesekindlust see, kui nad omaenda kätega mõne puu mulda paneksid, et saada veidigi osa tärkamise imest. Või et näha selles imes osakest iseendast, mis kusagile võrsetesse aastasadadeks püsima võiks jääda. Otsekui meenutuseks, et meie kaduvus on vaid näiline. Et päris lõplikult ei kao tegelikult miski, kui oleme sellesse pannud oma südame ning veidi inimlikku puudutust.
Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts ja Eesti Rahva Muuseum korraldasid jüripäeva ürituste raames puude istutamise Raadi parki. Juba lõuna paiku võis Raadi järve kaldal näha suitsuvinesid tõusmas ning inimesi müügilettide ümber askeldamas. Huvilised võisid oma silmaga kaeda ehtsat sepatööd ning lõkketulel pannkooke küpsetada. Kenade mustritega käsitööesemete hulk võttis silme eest kirjuks.
Kiriku nimel punane vaher
Ilm oli vingelt tuuline, päike ilmutas end õige harva. Sellegipoolest liikus üksmeelne puuistutajate seltskond pärastlõunal Raadi mõisa juures asuvasse parki, kuhu olid juba valmis pandud ja märgistatud mõnikümmend istikut. Puud olid mõeldud inimestele, kes on abiks olnud nii Eesti Rahva Muuseumile kui ka Eesti elu edendamisele üldse.
Ja kuidas seda rahvuslikku elu ikka edendada, kui poleks olemas muuseume, ettevõtlikke ning pühendunud inimesi, kellele oma mineviku ning pärandi säilitamine sugugi ükskõik ei ole. Nõnda on olnud nii eelmise kui ka praeguse valitsuse üks prioriteete toetada ERMi uue hoone ehitust. Sellel nädalal kolib ERM lõplikult Pauluse kirikust välja, et end viimaks Raadile sisse seada. Praegugi on Raadil üleval näitus veetornis ning ühes mõisahoones.
Ka EELK ning ajalehe Eesti Kirik poolt sai uude rajatavasse parki istutatud üks puu – punane vaher. «Andku Looja sulle kasvamist,» lausus Peetri kiriku õpetaja Kalle Mesila, labidaga istutusauku mulda visates. Oma jälg sai Raadile jäetud, oma osa Issanda puudutusest, kui ka homme peaks tulema maailma lõpp…
Anna-Liisa Vaher
