Kui kohal oli kirik Eestimaa südames?

«Annab Jumal tööriista, annab ka mõistuse,» vastas tippteadlane spontaanselt küsimusele, mis saab siis, kui teadlased oma tehisintellektialaseid leiutusi enam ohjata ei suuda. Oli tajuda, et tuntud rahvalik ütlemine jõudis akadeemiku keelele seoses just samal hetkel kõlava kirikukella heliga. Samas mõjuväljas kinnitas ta ka tasakaalustavalt, et egas teadlane-inimene Jumal ole, kellel kõik võimalik.
Näited pärinevad 12.–13. augustini Paides toimunud arvamusfestivalilt, mis tõi Eestimaa südamesse kokku nii arvamusliidreid kui neid aktiivseid kodanikke, kes oma erialale pühendunult on empaatilised riigi ja rahva käekäigu suhtes.
Neljandat korda toimuv ja kogu ühiskonda kaasav erinevatele maailmavaadetele avatud üritus leidis aset kirikuaias. Nii võib öelda, arvestades Paide keskväljaku ääres asuva luteri kiriku kõigiti keskset positsiooni ning seda, et pühakoja sihvakas tornikiiver on linna piires liikujale orienteerumist hõlbustavaks maamärgiks. Lisaks kiriku lähimale ümbrusele oodati kuulama, arvama ja kaasa rääkima ka kiriku lähistele vallimäele. Neljakümnes erinevas paigas oli avatud 230 arutelu, teemad seinast seina.
Väisan Paidet sooviga näha, kas ja kuivõrd on kohal kirik. Füüsiliselt, nagu eelnevalt kirjeldatud, on vägagi, aga eelkõige pean silmas sisulist aspekti. Festivali kavast on esimeseks asjaks uurida, milline on kiriku positsioon. Leian märksõnad «kirikuala» ja «Paide kiriku kohvik».
Tellingutega kaetud pühakoja uks on kutsuvalt valla, selle kohal erinevates keeltes «Tere tulemast!». Sisse astudes kohtun õp Avo Üprusega, kes siin ühiskonnatöö valdkonna juhatajana jagab infot kirikust, ennekõike tutvustades kiriku sotsiaalseid väljundeid.
Kaeda on näitus EELK piiskoppidest. Aga ka altari ette sätitud ekraanilt festivali tarbeks loodud kolmveerandtunnine film, mille põhisisu moodustab intervjuu peapiiskop Urmas Viilmaga. Kirikupea räägib aasta möödumisest peapiiskopina, aga ka kiriku ees seisvatest olulistest väljakutsetest.
Peapiiskop Viilma ei ole festivalil kohal vaid filmilinal, ta osaleb ERRi vestlusringis «Väärikas lõpp – elu ja surm vanurina». Samuti külastab ta «kirikuala», kus rõhutab mõtet, et kirik peab olema nähtav, olema ühiskonnas ja kaasa rääkima.
Viilma jääb kauemaks, kui otsesed kohustused nõuaks. Just seda, et tema piiskopisärgis sihvakat kuju võib näha rahva hulgas, kätt andmas, juttu ajamas, hindan kõige kaalukamaks. Kirik on oma juhi näol kohal, võiks öelda. Kahjuks ei hakka ei esinejate ega auditooriumi hulgas silma teisi vaimulikke. Neid kindlasti on, ent ilmselgelt mitte kaalukal määral.
Minu kriitikat kinnitab Avo Üprus: «Tahaksin näha, et ka meie vaimulikud oleks erinevatel lavadel esindatud ja räägiksid neist asjust, mis inimestele tegelikult olulised.» Olen nõus, leides, et paljudes diskussioonides jäi vajaka vaimsest vaatenurgast.
Nõnda oleks võinud ka teadusalas toimunud keskustelu sünteetilisest bioloogiast rikastada teoloog. Teema, kus kõneldi rakkude disainimisest kuni inimese konstrueerimiseni, ärgitas mitmeid bioeetilisi küsimusi. Olnuks ootuspärane kuulda, mida arvab pastor. See on väljakutse EELK vaimulikkonnale.

 

 

 

 

Liina Raudvassar,
tegevtoimetaja