Kui piits ei mõju ja präänik ei maitse

Kohtumine puhaste hingedega on alati tervendav. Kasvõi kild- või piiskhaaval. Sest iga kübe puhastumist on edasiviiva jõuga kõige selle keskel, mis motivatsiooni alla tirib. Motivatsiooni nimel tuleb paljugi ümber korraldada: kolisin näiteks leerilapsed sel aastal valla keskuses asuvasse käsitöökotta, sest seal on soe. Muidu on igahommikuseks rutiiniks saanud külmunud torude sulatamine, lumevallidest läbi raiumine, väsinud autoaku laadimine, lõputu katlamaja vahel traavimine. Sealjuures on läbi viidud kõik matused, leeritunnid, toimetatud ristimised ja üle vaadatud hooldekodud, rääkimata muust.
Ega kurta ei saa, sest küllap siis ei oska õpetaja piisavalt motiveerida juhatust või nõukogu, et olukorra leevendamiseks midagi ette saaks võetud. Arvestades viimaseid trende võiks ju ka kogudust ähvardada, et kui jaanuari lõpuks pole pastoraadi soojustamiseks raha leitud, siis armulauda enam ei saa. Huvitav, kas see töötaks?
Meie ameti paradoks on sageli see, et otsustavatel hetkedel jääme ikka üksi. Igal on omad mured: linnas on vaja leida ressursse kiriku kütteks ja palkadeks, maal peab jälgima, et ise ellu jääks. Üldist plaani vaadates tundub aga, et rõhuasetus on sootuks mujal, sest iga määrimata paber tähendab vaid üht: äärmiselt madalat töökultuuri ja päevad läbi seina vahtivaid haigutavaid vaimulikke.
Aruannete puudulikkus on loomulikult paha, arvude kahanemine samuti. Aga mida see lõppkokkuvõttes näitab? Mis on sügavamalt nende puuduste taga? Ja mis siis motiveerib meid töös: hirm karistuse ees või hoopis kollegiaalne, mõistev suhtumine?
Kurb, et oleme kirikus hakanud rääkima numbrite keeles. Võiks ju olemas olla masin, mis mõõdaks inimhingede rahulolu, mida numbrites väljendada pole võimalik. Pole kahjuks sellist masinat ning lootus, et mingeid õnnitlusi töösaavutuste puhul postkasti potsatab, on muidugi liiast. Jääb vaid meie enda teadmine oma töö viljadest ja sellest, mida ohvriks toome. Samal ajal jääb miskipärast prevaleerima imestus ning hukkamõist selle üle, et vaimulikud lahkuvad töölt ja arvud on nii väikesed…
Sõbrapäeva õhtul saabus mu ukse taha terve seltskond kolm aastat tagasi ristitud ja leeritatud inimesi. Saabusid koogiga, mille peal kakaopulbrist südamed, ning toojad teatasid särasilmil: «Me avastasime, et nädal ilma sinuta pole õige nädal.» Motiveerib? Mind küll. Aga kuidas seda rahulolu numbrites näidata, et mitte liigituda madala töökultuuri alla?
Inimlikud mõõtmed on sageli palju lihtsamad ja kõnekamad kui numbrite kaduv pilt. Ja kui miski me elus on väärtuslik, siis minu meelest just see.

Anna-Liisa Vaher,
Eesti kiriku kolumnist