Kui sõda lõpeb, siis …

➡️ Vaata ka videotervitust piiskop Shvartsilt

EELK partnerkiriku Saksa Evangeelse Luterliku Kiriku Ukrainas piiskop Pavlo Shvarts käis koos perega Eestis külas.

Visiit sisaldas osalemist EELK kirikukogu sügisistungil, kohtumist sotsiaalkaitseministri Signe Riisaloga, sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna peakaplani Katri Aaslav-Tepandiga, TÜ usuteaduskonna ja Tartu Peetri koguduse rahvaga, kelle kaudu EELK side selle väikese, umbes 1000 liikmega luterliku kirikuga on tekkinud.

Osalemine kirikukogul

Kirikukogul andis peapiiskop Urmas Viilma piiskop Shvartsile üle EELK I järgu teeneteristi, öeldes, et oleme otsustanud annetada solidaarsusaktina aumärgi rahu eest seismise eest Ukrainas kõige keerulisemal ajal. Tunnustus oli planeeritud üle anda lõikustänupühal Tallinna piiskoplikus toomkirikus toimunud tänujumalateenistusel koos kõigi teiste erinevate teenetemärkide ja ordeni saajatega, ent siis polnud piiskop Shvartsil võimalik Eestisse sõita.

Piiskop Pavlo pidas kirikukogul ka ettekande, kus ta tegi ülevaate Ukraina luterlaste olukorrast sõja ajal, tänas materiaalse ja palvetoetuse eest ning selgitas põhimõtteid, kuidas Ukrainasse saadetud annetusi kasutatakse. (Ettekanne on järelvaadatav: https://e-kirik.eelk.ee/2022/eelk-xxxi-kirikukogu-sugisistungjargu-ettekandeid-saab-jalgida-otsepildis/.) Selleks hetkeks oli Ukrainasse jõudnud Eesti luterlastelt peaaegu 21 000 eurot. Peapiiskop Viilma andis teada, et visiidi ajal lepitakse kokku, kuidas antakse üle lõikustänupühal luteri koguduste kogutud annetused, mida oli 23. novembriks kogunenud 18 643,61 eurot.

Ukraina lipp ja kuuliaugud

Tartu Peetri kirikusse jõudis piiskop Shvarts koos abikaasa Agata ja kolme lapsega kadripäeva keskpäeval. Neid tervitas õpetaja Ants Tooming koos koguduse naisringis osalejatega, kes olid külaliste auks laua katnud. Esmalt aga tutvuti pühakojaga. Õpetaja Tooming juhtis tähelepanu altarist paremal rippuvatele lippudele: Eesti vabariigi, Tartu luterliku Peetri kooli ja Ukraina omale. Viimane pandi üles juba 2014. aastal, mil Venemaa okupeeris Krimmi poolsaare. Seega oldi ukrainlastega solidaarsed juba enne 2020. aastat, mil Tartu Peetri kogudusel tekkis sõprusside Ukraina luterlastega Saksamaal Wittenbergis toimuval luterlasi eri maadest koondaval saksa keele kursusel.

Edasi viis teekond orelirõdule ja torni. Oreli taga võis näha siiani remontimata seina, milles mälestus II maailmasõjast: kuuliaugud. „Meilgi on sõda olnud,“ kommenteeris õp Tooming lühidalt. Huvitav oli näha 1904. aastast pärit kellamehhanismi, mille abil Peetri kiriku tornikell linnarahvale aega näitab. Lapsed olid elevil kirikukelladeni jõudes ja veel enam siis, kui sedavõrd lähedalt ka kellade helinat kuulata said.

Hävitatud kodu ja igatsus

Hiljem kohvilauas istudes keerlevad jututeemad eri maade luterlaste ümber. Pikemalt tuleb juttu Peterburi Jaani kogudusest ja raskustest, mis Ukraina sõja ajal on sealsete eestlaste teenimisel tekkinud. Aga ka sellest, kuidas läheb Eesti luterlikel kogudustel, eriti Lõuna-Eestis. Piiskop Shvarts ütleb ka välja unistuse, et tema kirik saaks Luterliku Maailmaliidu liikmeks.

Piiskopi poolakast abikaasa Agata jagab, et on alates Ukraina sõja algusest koos lastega Poolas oma vanemate juures elanud. Kümme aastat tagasi tutvusid Agata ja Pavlo Poolas luterlaste piiblikoolis ja kui Pavlo ka teoloogiaõpingud läbis, siis Ukrainasse naasti juba koos.

Et Agata on õppinud algklassi- ja lasteaiaõpetajaks, siis saab ta Poolas panustada Poola luterliku kiriku diakooniatöös, tegeledes sõjapõgenike 4–5aastaste lastega ja õpetades poola keelt. Piiskop Pavlo on aga sõja ajal Ukrainasse oma kiriku juurde jäänud. Aeg-ajalt „kaob“ piiskop Shvarts vestluse ajal oma telefoni ega kuule isegi seda, kui teda kõnetatakse. Tema muidu sõbralik olemus vahetub neil hetkedel murelikuga ja on küsimatagi selge, milliseid uudiseid ta sel ajal loeb.

Agata ja Pavlo lapsed Hanna, Mirjam ja Filip kilkavad kõrvalruumis, kus joonistavad ja mängivad. Vestluse ajal kuulen korduvalt Agatat ütlemas, et kui sõda lõpeb, siis … Kõige enam lõpeb lause: „… läheme tagasi Ukrainasse“. Selles ütlemises on lausa haiget tegev igatsus ning soov viimaks koju naasta. Seda vaatamata sellele, et nendegi kodumaja on koos paljude teiste kodudega Harkivis Vene okupantide poolt hävitatud.

Kätlin Liimets