Kui usud, siis on

Nagu pealkirjas, nii ütleb ka Põrgupõhja Jürka. Ja eks ta nii olegi. Usk võib liigutada mägesid, nagu ütleb Kristus.
Kui ainult on usku, kas või sinepiivakese mõõdu järgi. Aga kas meil on? Ikka vaidleme religiooni üle ning kiskleme, sest see kristlus on ju võõraste toodud.
Muidugi, 13. sajandil oli üks gangsterite jõuk, kes meile tule ja mõõgaga kristlust tõi, kuid ega see kristlus olnud, rohkem formaalne vee päheviskamine, et saada meie maa omanikeks ja härradeks.
Samal ajal käisid ka kerjusmungad mööda maad ringi ja need püüdsid rahvaga hoopis muul viisil rääkida. Ei me tea, kui palju see õnnestus, kuid on tõendeid, et hiljem oli eestlasi ka kloostrites. Ja kloostritest on tulnud meile aedviljad ja ka osaliselt haridus, olgugi kristlik.
Vaba inimene ja Jumala armastus
Mis see kristlus siis on? Ta ju peaks ikka olema rõõmuusk, sest evangeelium tähendab tõlkes rõõmukuulutust. Kui ristiusk ei paku meile rõõmu, siis ei peaks sellega tegelema tõesti. Ja kui ta meid vabaks ei tee argipäevast ning ei tõsta kõrgemale maast, siis ka ei maksa sinna oma nina eriti pista.
On ju nii, et kes kahe jalaga maa peal tahab seista, eks see kretiin ole. Vaba inimene hõljub natike maa kohal, on vaba kui linnuke, on rõõmus ja elab armastusest ning armastab ka ise. Kristlased kasutavad liiga kergesti fraasi, et Jumal on armastus.
Ei me tea täpselt, milline on Jumala armastus, igatahes pole ta kindlasti meie armastuse moodi, mis on perekonnas ja kahe armastaja vahel lihas. Agape on ikkagi vaimne armastus, millest on meil veel vähe aimu. Aga tulevik kuulub kindlasti vaimsele armastusele, kui seda ei juhtu, siis me hukkume.
Meil on vaja elamisjulgust
Muidugi, luteri kiriku pastorid püüavad kaitsta oma usku, see tähendab luterlust. Jaan Lahe kirjutab, et peame luterlust moderniseerima. Muidugi ei pea me uskuma Vana Testamendi ettekirjutusse, et abielurikkuja tuleb kividega surnuks visata, ei pea olema vereohvrit ja palju muud, mis Vanas Testamendis.
Ja kui loeme Uut Testamenti, siis pole seal ka seda nõutud. Ka Pauluse nõue, et naistel olgu teenistuse ajal pea kaetud, on ajast ja arust. Luterluse võlu on ikkagi ju selles, et ta hindab igat elukutset, iga elukutse on Jumala teenimine.
Ka see, et pole hierarhiat, on üldine preesterlus. Ning erinevalt katoliiklusest, kus tähtis on preester, on luterluses tähtis, et inimene seisaks silm silma vastu oma Jumalaga ning seisaks armus õigeks mõistetuna.
Meil on vaja elamisjulgust, mitte argust iga sammu pärast, mida me teeme. Kirik peaks julgustama inimest astuma julgelt oma teed, olla avatud Jumalale ja maailma vaimsele dimensioonile, püüda tarkuse poole ning leida oma koht elus nii kutses kui ka vabal ajal.
Kus ootavad meid valguse rüüd
Kirikuõpetajad peaksid olema kõrgesti haritud inimesed, et suudaksid anda ka intelligentsele inimesele vaimutoitu. Teoloogia on siis vägev, kui suudab haarata endasse kogu maailma ja ka kõiksust ning olla ka väljaspool ja valgustada maailma nähtusi Absoluudist lähtudes.
Mulle näib, et praegused luteri kiriku õpetajad on kinni kitsas maailmas, korrutavad ikka vanu mõisteid, suutmata neid avada kaasaegsele inimesele.
Eeskujuks peaks olema Uku Masing, kes ei piirdunud ainult olmemaailmaga, vaid astus sammu edasi sinna, kus ootavad meid valguse rüüd. Ei ole mõtet korrutada hariduse vajalikkust, kui ise ollakse kitsas karbis, nägemata tähti.
Pastorid ikka kordavad eetikaküsimusi, kuid religioon on väljaspool eetikat, religioonis on inimene astunud väljapoole hääd ja kurja. Ta ei hinda, vaid elab õndsana uues maailmas uuena. Ja juhtida inimest sinna on iga kirikuõpetaja kohus.
Aga pöörata ei saa inimest, kui ei ole inimeses ärganud soov selle uue maailma järele, vabaduse ja rõõmu järele. Jeesus tuli ju meid päästma kõigist koormaist, mis meid suruvad maadligi.
Me saame Jeesuse kaudu vabaks, kui võtame vastu tema õpetuse. Ja õpetaja püüd on äratada oma lambuke sellele uuele elule, uueks saamisele. Siis on ristimine tõeline ülestõusmine ja armulaud surematuse rohi!
Kui meil ei ole selget meelt
Tühised on vaidlused kiriku vajalikkuse üle. On vaja tõelist usku, tarkust ja töökust, mitte lobisemist. Ja kirik ei kao kuhugi, olgu ta nii väeti kui tahes. Kristus on elav Kristus ja alati ootab meie pöördumist.
Kuid kui me oleme tuimad ja nõmedad, siis tahab ehk Kristus lõplikult surra, sest loomistöö on ebaõnnestunud ning meie oleme ummiktee, millest väljapääsu ei ole.
Lähenev ökoloogiline katastroof ei anna meile palju lootust. Ja ei aita Jumalalt armuandmise mangumine, kui me ei pöördu ja ei hakka elama uutmoodi, mõistes, et kaalul on maailma saatus.
Ei ole mõtet vigiseda kiriku pärast, parem vaatame ise endale näkku ja otsustame, kas me ikka oleme õiged Jumala ees, iseenda ees, teise inimese ees. Kas oleme üldse veel vastutusvõimelised või otsime ikka vaid lõbu ning unustust maailma orgias, milles kaovad looma- ja taimeliigid, saastuvad linnad ja mürgitub maa.
Kui meil ei ole selget meelt, siis me hukkume ja meist ei jää jälgegi järele, oleme siis usklikud või ateistid. Seepärast peame alati uuesti vaatama oma elule ja minevikule ja tulevikule, hülgama eelarvamused ja kulunud dogmad ning saama uued silmad, et astuda tulevikku, mis pole tume, vaid valgusest särav nagu kevadised puulehed päikeses.

Jaan Tooming,
lavastaja