Kuidas hoida loodu(s)t?

Peame taastama oma suhte biosfääriga, elus osaga planeedist, ütles Carl Folke, tunnustatud kliimateadlane. Isa Vello Salo ütles, et kiirustamine on kuradi rütm. Kuidas hoida Jumala loodut ja milline peaks selline tulevik välja nägema? 

Arktikat ümbritseb tugevate tuulte vöönd nimega jugavool (ingl k jet stream). See on nagu poolust ümbritsev ring, mis hoiab jäist õhku põhja pool. Kliimamuutuste tõttu on selle tugevus ja kuju muutunud. Nii ulatuvad erakordselt jäised (hilis)kevadised külmalained Eesti ja Vahemereni välja. Ka üleujutused ning põuad muutuvad aina sagedasemaks ja intensiivsemaks. Euroopa Liit, Hiina ja USA teevad enneolematuid investeeringuid puhtasse energiasse ja majandusse. 

Antropotseen on 1950ndatel alanud ajastu, mil inimkäsi planeedi dominandiks sai. Vaba maailma majanduses algas siis Suur Kiirendus (Great Acceleration), jõukus ja tarbimine kasvasid. Kahjuks ajutiselt: fossiilkütuste kahjulikkust osati arvutada ning praegust aega ette ennustada juba 1970ndatel nii ülikoolides nagu Massachusettsi tehnoloogiainstituut (MIT) kui suurtes õlifirmades nagu Shell. 

Uppsala ülikooli teoloogiaprofessor ja pastor Owe Wikström kirjutas sajandi alguses raamatu “Aegluse lubadus” (minu tõlge originaalist “Långsamhetens lov”). Wikström lahkab kiiret lääne inimese elu, arutledes, kuhu kadus aeg vestlusteks enda ja teistega. Miks on aumärk, et “mul on nii kiire”? Kas oma õnne sepad väljusid individualismi piirimailt isekuse ja hoolimatuse aladele? 

Üksindus on hääletu ja leviv tervisepandeemia. Inimesed lubavad: ainult veel see üks tähtis projekt, ja siis ma lõpetan. Millal on küll? Kas pärast järgmise, veel kallima maja, auto või reisi ostmist? 

 
Kliimateadlased ja liikuvuseksperdid ütlevad ühest suust: rong pikkadeks ja jalgratas lühikesteks sõitudeks on efektiivseimad ehk kiired ja madalaima süsinikujäljega liikumisviisid. Eriti ja eeskätt linnades. See jutt tihti ärritab, kuna puutub igaühe argipäeva. Kui kõik elaksid nagu eestlased või ameeriklased, vajaks inimkond viie maakera loodusvarasid. 

Kuidas me loodut hoiame? Kuidas me seitsme põlve pärast ise ellu jääme ja mis elu see on?

Looduse piirides elu linnas oleks suuresti nagu Eesti Wabariigis. Linnaplaneerijad ja arhitektid, ikka keskkonnajälge arvutades, räägivad ammu vajadusest ehitada nagu sajandi eest. Viis kuni kaheksa korrust, ei liiga tihedalt ega hajali, paraja suurusega tänavaid, parke, tihe lasteaia- ja koolivõrk, kaubandus-, töö- ja eluhooned segamini. Ei mingeid magalaid ega tornmaju. Nii ka teistes põhjamaades ehitatakse juba aastakümneid. Piisab, kui linnades on otsustamisel tingimuseks, et 8- ja 80-aastane saavad ise tänavail hakkama. Selle jaoks on vaja näiteks pinke istumiseks ja ohutuid tänavaid. Madalaid kiirusi. Rattateid lastele. Vähem autosid? Jah, nagu ka vähem müra ja õhusaastet. Rohkem jalutavaid lapsi, perekondi ja vanavanemaid, kohvikutes peatumisi, juhukohtumisi tuttavatega, tänavatel laste mängimist, aknast kostvat klaverimängu harjutamist, väikepoode ja saialõhna. Pätsu aeg. 

1993. a alustati õnneuuringute seeriaga (vt Kasser ja Ryan, 1993, 1996, 2001). Tuvastati kaks üldist kategooriat. Hedonistlikele inimestele on olulised raha, karjäär, teiste arvamus, asjad. Teisele grupile on olulisem pere, kogukond, isiklik areng. Kreekakeelne kokkuvõttev tähistaja on eudaimonia (hea vaim, heaolu kreeka keeles). Tööl on vaja käia ja kellele pere tähtis pole. Mis on esimus ja kus on tasakaal? Uuring uuringu järel kinnitab: eudaimooniliste väärtuste poole püüdlejad on õnnelikumad, nagu teadlane Grete Arro ja minu kolleeg Yoko Alender oktoobris ajakirjas Edasi kirjutasid.

Elame vabal maal, igaüks teab ise, kus kuidas elab ja liigub. Kui elu oleks enamat kui kiirustamine ja naabrist parem olemine, kas oleksime õnnetumad? Või looks see võimalusi, et tunneksime rohkem rõõmu lume tulekust, pakase käest tuppa jõudmisest, kevade või pagarilõhnadest, lahtisest aknast kostvast klaverimängust või tuttavate nägemisest tänaval? Kas argipäev oleks hallim või oleks ta rõõmsam?

Pärtel-Peeter Pere,

riigikogu liige, Rootsi-Mihkli koguduse liige