Kuidas sul läheb?

Kuidas sul läheb? Kelleltki mõni ehk küsib veel nii. Paljudelt ei küsi seda enam keegi. Mõni veel küsib, aga vähesed viitsivad vastust kuulda. Eeldavad ehk ühe- kuni kahesõnalist vastust. „Läheb hästi.“ Aga kunagi ei ole kõik hästi. Mõnikord tahaks ka kübeke kurta või kedagi kiita, natuke nuriseda või nutta. Kust leida neid, kes kuulaks, lohutaks, julgustaks, juhataks teed? Kust leida neid, kes hoolivad, kes võtavad aega?
Lembit Peterson ütles hiljuti preester Vello Salo matustel, et isa Vello oli temast huvitatud, huvitatud tema perekonnast, tema tööst. Oli huvitatud! Kui palju on neid, kes on huvitatud? Kust leida huvitatuid, kannatlikke kuulajaid, hoolijaid, hoolivaid häid karjaseid?
„Kuidas sul läheb?“ Mäletan, kuidas mitmed minult nii küsisid siis, kui olin Šotimaa pealinnas Edinburghis ühes kirikus mõned kuud praktikal. Võõras suur linn, võõrad inimesed, keel, milles ei olnud mul end väga lihtne täpselt väljendada. Telefonikõned koju kaunis kallid. Arvutivaba elu. Ja siis mõni tuli juurde ja küsis: „How do you do?“ „Kuidas läheb?“
Mina, lollike, hakkasin siis õhinal rääkima, kuidas mul läheb. Mõni vaatas peagi kella, mõni naeratas, ütles midagi viisakat ja läks. Lõpuks taipasin, et ega nad tahtnudki tegelikult teada, kuidas mul läheb. See on ingliskeelses maailmas lihtsalt selline viisakas ütlemine, pigem tervitus, ja keegi, kes nii ütleb, ei eelda, et sa talle pikalt midagi seletama hakkad.
Püüdsin siis hakkama saada. Palvetasin, valmistasin ette ingliskeelseid jutlusi, püüdsin aru saada, kuidas neil seal läheb, ja kui nädala kaupa erinevatele koguduse töötegijatele appi läksin, et aidata ja ühtlasi taibata, mis on nende ülesanded, mida nad kiriku juures teevad, hakkasid nemad mulle rääkima sellest, kuidas nendel läheb: kirikus, kiriku kohvikus, raamatupoes ja mujal.
Tegin koos nendega nende igapäevast tööd, aitasin neid, tundsin nende töö ja tegemiste vastu huvi, imestasin, kuidas nad seda kõike suudavad, oskavad, mida nad päevast päeva tegid. Peagi rääkisid nad mulle sellest, kuidas neil läheb ja mõni imestas, et pole neid asju nii täpselt kellelegi teisele rääkinud. Koos aednikuga kiriku hoovis vanade haudade vahelt lehti riisudes kuulsin sedagi, mis mehel sügaval hinges. Meil oli aega.
Mõni leerilaps on mulle öelnud, et ta ei saa endast aru – kuidas ta äkki veerandtunnise vestluse järel räägib kirikus vaimulikule asjadest, mida ta kunagi mitte kellelegi rääkinud pole. Äkki seegi on seepärast, et inimene tunneb, et teda kuulatakse, tuntakse siirast huvi, et kuulajal on aega – tema jaoks aega. Hea, et see on nii, kuid kurb, et kuulajaid, huvi tundvaid, hoolivaid kuulajaid on nii vähe. Pole ime, et keegi kord kauni laulu sõnadeks kirjutas: „Sinule laulan, ja sina saad aru, oled nii lahke ja hea.“ Ja see lahke ja hea, kellele oli mõtet laulda, kes aru sai, ei olnud selles laulus mõni hooliv inimene, vaid pihlapuu.
Kui palju on meil neid, kes küsivad „Kuidas sul läheb?“ ja on valmis meid kuulama? Ja ta kuulab nii, et hakkad teda usaldama, taipad, et ta on kohal, on sinust huvitatud, kuuleb ja vaikib, ei sega vahele, ei räägi oma lugusid, ei võrdle sinu muret mõne palju suurema murega. Palju selliseid vist enam ei ole. Kuid kirikutes vist on.
Loodan väga, et meie koguduste liikmed nii tunnevad, et nendest hoolitakse, nende vastu tuntakse huvi. Ka siis, kui nad on jäänud üksi, jõuetuks, sattunud hooldekodudesse. Mitmed kogudused õnnitlevad oma eakaid liikmeid Vikerraadios. Paljud kogudused saadavad ümmarguste sünnipäevade puhul õnnitluskaarte ja nende koguduste vaimulikud on nii mõneltki kaardi saajalt saanud ülevoolavaid südamlikke tänusõnu.
Viimasel kirikukogul kõneles meie peapiiskop sellest, et paljude meie koguduste kodukülastuste arv pole eriti suur. Kindlasti võiks see olla palju suurem. Me võiksime olla palju rohkem huvitatud oma koguduse liikmetest. Möödunud pühapäeva teemast lähtudes peaks meil olema selge see, et kui oleme ise kogenud hea Karjase juhtimist, armastust, halastust, hoolimist, siis pole meil raske kinkida vastu võetut edasi neile, kes seda väga vajavad, meilt ootavad. Nii nagu öelnud kord Martin Lu­ther: „Päikese käes lebavale kivile pole vaja öelda, et ta soe oleks.“
Lõpuks aga veel üks preester Vello Salo soovitus: „Õppige mõtlema ja armastama.“ Ta ise sooritas oma pika elu jooksul need mõlemad õppetükid väga hästi. Kuidas on läinud meil? Kas oleme õppinud mõtlema – oma peaga mõtlema ja oma südamega mõtlema ja samas Jumala tahtes elama, armastama?

 

 

 

 
Jaan Tammsalu,
kolumnist