Kuidas ühe saladuse jälg sai pikaks heatahtlikuks sammuks

Kohtusin kuueaastase Anneliiga Kuressaares linna lasteaedade joonistusvõistlusel. Lapsi oli palju, palju ilusaid joonistusi. Hindajatel oli seepärast raskusi paremate tööde väljavalimisega.
Mäletan aga, et esimese koha sai keegi poiss öökulli portreega, teise auhinna tema grupikaaslane merepildi eest ja kolmanda Annelii. Tema oli joonistanud õhkõrnade pilvede vahelt vaatava poisi, kel ingli tiivad. Pildis oli midagi väga omapärast ja sugestiivset ning salapärast. Ja allkirigi oli «Saladus».
Muidugi räägiti kõige rohkem nendest auhinnatud töödest, aga ka teistest, sest pildimaailm oli huvitav ja kirju. Igaühel oli oma sõnum.

Lapsed jutustasid ka ise oma joonistustest ja üsnagi ladusalt ning õhinal. Aga siis … Annelii vaikis. Miks ta ei räägi? Kasvataja pöördus Annelii poole: «Mis on see saladus sinu pildil? Räägi!» Kuid tüdruk vaikis. Et ta oli minu tuttava laps, siis läksin ise Annelii juurde. Tüdruk oli kohmetunud, suu tugevasti kinni, ja vaatas aknast välja kuskile kaugusse.
«Mis siis nüüd lahti on?» mõtlesin.
«Annelii, kui sa praegu rääkida ei taha, siis ehk pärast teel jutustad mulle oma pildi loo,» rääkisin tüdrukule.
Annelii muutus rõõmsaks ja noogutas peaga.
Aga pärast seda kuulsime palju ilusaid lugusid, kuidas lapsed oma pilte olid joonistanud. Need lood olid rõõmsad, mõtlemapanevad, isikupärased. Nagu kogu näitus linna IV lasteaias.
Samal ajal jälgisin Anneliid. Ta oli jälle mõtlikum, seistes teistest pisut eemal …
Ja siis asusime koduteele. Lubasin Anneliid saata. Ta oli sellega nõus ja paistis, et isegi rõõmus. Ma kohe tundsin, et lapsel on midagi hingel. Kuidas aga saladuse jälg ilmsiks saab, ei teadnud veel.

Astusime rahulikult ja aeglaselt kodu poole. Annelii vaikis ikka veel. Kuid siis tundsin, et pean midagi ütlema.
«Jah, Annelii, sinu joonistus «Saladus» on ilus pilt, aga miks sa sellest vaikid?»
«Vanaema teaks, mida see pilt tähendab, aga ta on surnud.»
«Aga ema ei tea?»
«Ei. Võib-olla ta pahan­daks …» usaldas Annelii mind lõpuks.
«Miks ta peaks nii ilusa pildi peale pahandama?»
«Sest … sest see poiss sel pildil ei ole keegi teine kui Jumal lapsepõlves.»
«Sa usud Jumalasse?»
«Vahel, kui vanaema mulle tast rääkis. Aga nüüd, nüüd on see nagu mälestus.»
«Kas vanaema rääkis sulle tihti Jumalast?»
«Jah. Ja nõnda, et ema ei saanudki teada.»
«Niisiis on see sinu saladus?»
«Jah. Vanaema rääkis, et Jumal on ka laps olnud. Ja see jäi mulle kõige rohkem meelde.»
«Kas sa joonistasid selle pildi vanaema mälestuseks?»
«Jah. Sest vanaema ei valetanud kunagi ja ta rääkis mulle ka palju kirikust. Et kui suureks saan, hakkan seal tihti käima.»
«Ta rääkis tõe juttu. Paljud noored usuvad Jumalat ja käivad kirikus.»
«Aga minu ema ehk ei luba mind …» Annelii hääl värises.
«Sa räägi talle see pildilugu ära, ära jäta seda saladuseks, sest selle jälg on juba nähtav. Räägi nii, nagu kõik on, räägi vanaemast ja Jumalast. Ta mõistab sind kindlasti,» selgitasin kõige paremate soovidega.
Annelii vaatas mind juba rõõmsamate silmadega.

Me kohtusime jälle paari nädala pärast. Õigemini – Annelii ema teatas, et Annelii on oma «Saladuse» pildist rääkinud ja üsna palju pihtinud. Läksin pärast seda lasteaeda Anneliiga kohtuma.
Kasvataja ütles, et tüdruk on nagu vaevast vabanenud pärast selle saladuse jälje avastamist. Ja tema pilt on pandud lasteaia autahvlile koos Annelii fotoga.
Annelii lausa jooksis mulle sülle. Mõistsin – ta oli mulle tookordse pika vestluse eest tänulik. Lapsed panevad ju oma tänud ikka siirasse rõõmu ja naeratusse.
On läinud kuid. Annelii peres mõistavad ema-isa Annelii joonistuse saladust vanaema mälestust austades. Nii on ühe saladuse jälg saanud pikaks heatahtlikuks sammuks.
Jumal, hoia lapsi ja mõista nende saladusi!
Enda Naaber