Kukk kui sümbol kirikutornis ja rahvapärimuses

Nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul (Mk 13:35).
Eestimaal kirikutorne tähelepanelikumalt silmitsedes näeme nende tippudes risti, kukke, liiliat ja aotähte. Kukk, tõsi küll, armastabki istuda kõrguses, aga kuidas on ta ikkagi leidnud endale tee kirikutorni?
Eestis on kukk kirikutornis järgmistes paikades: Halliste, Hargla, Kambja, Karksi, Kirbla, Kodavere, Kose (rist + kukk), Kursi (rist + kukk), Laatre, Laiuse, Noarootsi (rist + kukk), Otepää (kukk ja rist), Paistu, Palamuse, Põltsamaa, Põlva, Pärnu, Pühalepa, Rannu, Rõngu, Räpina, Saarde, Sangaste, Suure-Jaani, Taagepera, Tartu (Jaani; Maarja – sõjas hävinud), Torma (rist + kukk), Türi, Urvaste, Vara (rist + kukk), Vastseliina, Viljandi (Jaani, Pauluse), Võnnu. Ja ehk kusagil veel?
Kuke sümboolikal on tänu selle linnu erilistele omadustele väga mitmekülgne tähendus. Oma sillerdava sulestiku ja tulipunase harja tõttu on kukk paljude rahvaste juures päikese ja tule sümbol. Ta esindab kuulsust, ülemvalitsust, julgust, vaprust, valvsust, ettevaatlikkust, võitluslusti, viljakust, uhkeldamist.

Heraldikas – sõjamehe julgus või religioosne ind
Kaks võitlevat kukke sümboliseerivad eluvõitlust. Kukk kui valvur päeva ja öö vahel, teadvuse ja alateadvuse vahel. Kolmandat vahikorda 02.00–06.00 (Iisraeli vanem vahikordade jaotus) nimetatakse kukelauluks.
Muistses Lähis-Idas tuntud uskumuse järgi ennustas kukk ka sügisvihmade algust. Iiob märgib tunnustavalt ära kuke mõistust (Ii 38:36). Juba 6. saj eKr oli ühel Iisraeli kuninga ametnikul graveeritud pitsatile kukk märgiks, et ta oma isandat valvsuses ja  tähelepanelikkuses teenib.
Sumeris on Nergal (isand, kes luusib ringi öösel), halastamatu allilma kuningas, mõnikord kujutatud kuke peaga. Süürlastel ja egiptlastel on kukk päikese ja tulejumala sümbol. Pärsia religioonis on ta pühendatud päikesejumal Mithrale. Päeva kuulutajana on kukk Avestas jumal Ahura Mazdale pühendatud. Ta on Jaapani päikesejumalanna Amaterasu lind ning kreeklastel valguse- ja päikesejumal Apollonile pühendatud.
Apolloni (Apollo) sünni juures viibides on kuke kohalolek jumaliku valguse tuleku märgiks. Pallas Athena juures kui valvsuse sümbol, Arese juures võitlusinnu ja valmiduse sümbol. Kukk on Gallia Mercuriuse atribuut. Tervisejumal Asklepiose juures on ta võitlusvalmiduse sümbol haiguste vastu võitlemisel. Iraanis on kukk kui kuninglik lind sagedasti kuningate skeptril.
Germaanlased ja indialased austasid kuldset kukke maailmapuus. Hiinas on kukk mehelik (yang) printsiip; esindab heaolu, vaprust, ustavust. Hiinlastele on kukk püha loom, keda ei sööda. Samuti ei söö kukke berberid ja keldid.
Kukk on kümnes sümbolloom 12st maa suguharust. Punane kukk on ürgpilt päikesest ja kaitseb tule eest. Valge kukk kaitseb vaimude eest, ajab deemonid eemale.
Krooniga peas kehastab ta kirjandusliku harituse vaimu; kannustega kukk väljendab sõjakat iseloomu. Samalaadselt kõlava sõnaga on kukk õnne soodustav. Matuseriitustes kaitseb ta kurjade vaimude eest. Hiinas kehastab kukk päikeseloojangut. Agressiivse loomana on ta ka sõja sümbol.
Euroopa antiikajas on kukk tuntud kui päikeseloom, kes oma kiremisega päeva kuulutab.
Keskajast alates oli kukk sakslastel, inglastel ja itaallastel prantslaste sümboliks, kes siinjuures rõhutasid kuke koleerilist, praalivat, himukat iseloomu. Sellele vastukaaluks Karl V, Karl VII ja Louis XI teatasid: «Kukk ei ole sugugi naeruväärne, vaid võidukas ja valvas. Tema laul äratab inimesed, kuulutab päikest ja peletab eemale deemonid ning pimeduse. Ta on valguse, elu ülestõusmise ja lootuse sümbol.»
Kukk tähistab ka suuremeelsust ja heldust, sest ta jagab oma toitu kanadega.
Samas kuulub kukk ka allilma juurde. Germaani allilma jumalanna juures on kukk see, kes sisseastujaid tervitab. Põhja-germaani mütoloogias valvab kuldharjaga kukk vikerkaaresilda, mis jumalate eluasemele viib. Kuke kiremine äratab Valhalla kangelased viimaseks suureks lahinguks. Eriti must kukk kuulub nõiduste ja mustadele jõududele toodavate ohvriloomade hulka. Hilisantiigis on aastadeemon Abraxas kuke peaga.

Eesti rahvapärimusest
Vanarahvas võtab kuke kujust kaitset pikse, rahe ja kurjade vaimude vastu.
Ohvriks toodud kuke veri pidi tooma vilja- ja karjaõnne. Rahva hulgas oli visalt kuni 19. saj püsinud komme ohverdada hingede austamise ajaks mihklipäevaks loom. Võrumaal ei tahetud sagedasti suuremat looma ohverdada, vaid tapeti must kukk. Osa liha viidi ohvripaika, osa sõi peremees ise ära. Surnu väljaviimisel majast ohverdati talle kukk, et ta enam maja rahu ei häiriks. (M. J. Eisen)
Kukel arvati olevat eriline vägi. Ta näeb inimestele nähtamatuid vaime, näiteks marrast ehk mardust jm. Esivanemate arvates võivad kurivaimud ainult öösiti teotseda, päeva tulekuga lõpeb nende vägi ja võimus. Kuke laul ajab vanapagana, tondid ja kodukäijad põgenema. Kui vanapagan kavatseb mingisugust suurt tööd korda saata, ajab kukk oma lauluga kõik nurja.
Kuke esimest laulu kuuldes teavad kurivaimud hästi, et nende tegevus maa peal otsa saanud ja neil tarvis oma riiki tagasi minna. Rahvas seletab esimest kukelaulu nii: Taganege, kurjad vaimud! Teist: Rahvas, üles! Kolmat: Tööle ja teele! Mõnikord viibib vanapagan veel pärast esimest ja teist kukelaulu, aga kolmas sunnib teda jalgadele valu andma.
Rahvapärimus Kaarmast räägib, kuidas kurivaim muiste tahtnud Kaarma kiriku ust jõululaupäevaks kinni panna, kuna siis on kirikus rohkem inimesi kui muidu. Kui vanapagan koos naisega suuri kive kandes Kiratse küla vahele jõudnud, laulnud aga kukk ja ettevõtmine jäänud katki.
Võrumaal hüütakse musta kukke murdjaks ja kirjut kukke kirivaks kiskujaks; punane kukk kannab Võru pool vanapagana vereva velje ja valge kukk valge vateri nime (Sitzungsbericht d. Gel. Estn. Ges. 1886, lk. 47). Mujalt Eestist ei ole mulle niisugust kukkede vahetegemist silma paistnud, vaid värvi peale vaatamata peetakse igat kukke vanapagana vihaseks vaenlaseks.
Ühe arvamusena on kukk kurjade vaimude hirmutuseks kirikutorni otsa pandud. Samaaegselt oli kukk vanasti öine tunnikell, mille järgi arvati aega, tõusti magamast, mindi tööle.

Kukk kristliku sümbolina
Juba varastest aegadest on kukk olnud kristlastel ülestõusmise sümbol: nii nagu see lind uut päeva kuulutab, elavad ka kristlased uue päeva ootuses, mil Kristus taas tuleb. Kukk tähistas valmisolekut Kristuse vastuvõtmiseks tema taastulekul, aga samal ajal ka valvelolekut kuradi rünnakute vastu. Nagu kukk oma lauluga öö lõppu ja uue päeva algust kuulutab ning magajad üles äratab, nii on Kristus võitnud patu ja surmaöö ning äratab inimesed kristlikule usule ja igavesele elule.
Kukke kohtame varakristlikel sarkofaagidel, hauatähistel, freskodel ja mosaiiktöödes ülestõusmise sümbolina, kus ta kuulutab uut päeva pärast surmaööd. Peetruse stseenide kujutamisel on kukk, sagedasti sambal seisev, inimliku nõrkuse ja kahetseva patuse võrdkuju. Õpetussõnades (30:31) on kukk uhkuse sümboliks. Ka Peetrus on alguses uhke ja enesekindel.
Saksa müstikutel on kukk torni otsas Püha Vaimu sümboliks.
Raamatul seisev kukk kuulub sümbolina St. Veiti (St. Vitus) juurde. Ühe pärimuse järgi heideti pühaku martüüriumis kukk koos pühakuga keevasse pigisse. Teise allika järgi on kukk jäänud St. Vitusele slaavi valgusejumalalt Svantovitilt, kelle St. Vitus välja tõrjub ning kellele kanu ja kukkesid ohverdati.

St. Gallus on kukkede kaitsepühak
Koos manitseva kukega kujutatud Peetrus on kellasseppade kaitsepühakuks.
Kukk on olnud jutlustaja võrdkujuks: öö on maailm, hele päev Jumala riik. Jutlustaja ülesandeks on magajad, kes pimeduse töödele on andunud, äratada ja viia nad niikaugele, et nad Jumala valguses elaksid. St. Gregor (540–604) võrdleb kukke hea jutlustajaga, kes tiibadega oma külgi piitsutab (ise patte kahetseb), enne kui häält tõstab.
Kiriku tornides on kukke algselt ilmselt kasutatud rohkem praktilisel eesmärgil tuulelipuna. Ta näitab, kust puhub Jumala tuul, mis on väärt, et sellele oma tähelepanu pöörata. Valvurina-tuulelipuna pöörab ta end igasse suunda, et kurjadel jõududel silma peal hoida. Kullatud kukel särab tõusvas päikeses erilise kirkusega uue päeva valgus. Ta tervitab ärkavat päikest-Kristust idas, kes kurja ja pimeduse jõud põgenema lööb.
Kukk kirikutornis pidi kaitsma ka rahe ja välgulöögi eest. Esimene kirjalik tähelepanek kukest kui tuulelipust kiriku katusel Saksamaal Brescias pärineb aastast 820. Pisut hiljem näeme kukke kui tuulelippu Prantsusmaal. Pärast reformatsiooni näeb Saksamaal kukke enamasti evangeelsete kirikute tornides. Vichy režiimi ajal Prantsusmaal (1940–1944) tähistas kuke installeerimine kiriku torni vastupanu.
Kukk kiriku tornis on Jumala uue päeva ja tõelise valguse kuulutaja, ta äratab patu­unest, kutsub meid valvsusele ja  tõelisele meeleparandusele, tuletab hoiatavalt meelde Peetruse salgamise lugu. Üsna vahetult enne Jeesuse vangistamist ütleb Peetrus oma õpetajale: «Kui ka kõik taganevad sinust, ei tagane mina eluilmaski!» Kui ta aga pisut hiljem suurest kartusest Jeesust ära salates küsijatele vastab: «Ma ei tunne seda inimest», siis tulevad talle meelde Jeesuse sõnad: «Enne kui kukk laulab, salgad sina minu kolm korda ära».
Nii on kukk meile ka hoiatus liigse enesekindluse, hooplemise ja ülemeelikuse eest. Kukes on manitsus mitte lasta ennast tuulest kanda ja juhtida, vaid järgida ustavalt Kristust.
Andres Mäevere,
Võru koguduse õpetaja

Jeesus kuulutab ette, et Peetrus ta salgab
«Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu! Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!» Peetrus ütles talle: «Issand, ma olen valmis minema sinuga niihästi vangi kui surma!» Jeesus aga ütles: «Ma ütlen sulle, Peetrus, kukk ei laula täna enne, kui sa oled kolm korda salanud, et sa mind tunned!»
Luuka 22:31–34

Peetrus salgab Jeesuse
Aga nad võtsid Jeesuse kinni ja viisid ära ja tõid ülempreestri majja. Ent Peetrus järgnes eemalt. Ja kui nad keset õue tule süütasid ja üheskoos maha istusid, istus ka Peetrus nende sekka. Aga üks teenijatüdruk nägi teda tule valgel istuvat ja ütles ainiti tema peale vaadates: «Ka tema oli koos Jeesusega!» Peetrus aga salgas: «Naine, ma ei tunne teda!» Natukese aja pärast lausus üks mees Peetrust nähes: «Ka sina oled nende seast!» Peetrus aga lausus: «Inimene, ma ei ole!»
Ja umbes tund aega hiljem kinnitas seda keegi teine: «Tõepoolest, ka tema oli Jeesusega, ta on ju galilealane!» Peetrus aga ütles: «Inimene, ma ei mõista, mida sa räägid!» Ja otsekohe, kui ta alles rääkis, laulis kukk. Ning Issand pöördus ja vaatas Peetrusele otsa ja Peetrusele tuli meelde Issanda sõna, kuidas ta temale oli öelnud: «Enne kui täna kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.»
Luuka 22:54–61

Pildigalerii: