Kullamaal on ruumi kõigile

Kullamaa ei ole paik, kuhu sageli satun. Aga alati tervitab ta tulijat lahkesti ning sinna vanasse, ajalugu ja vaimsust täis kirikusse lausa tõmbab rändajaid. Paiga visiitkaardil kirikul on nii suur väärtus, et hõreda asustusega Läänemaal, tuhande ja ühesaja elanikuga vallas on liikmesannetajaid siiski kuuendik.

Tänapäeva legendaarne kullamaalane on muusik ja kultuurijuht Loit Lepalaan, kes ka seekord külalise vastu võtab ja giidiks hakkab. (Giiditööd teeb ta ka saksa ja vene keeles.) Kui ta käest lõpuks küsin, missugune on tema suhe kogudusega, saan vastuseks, et kirik on teda tõmmanud enda poole nii kaua, kuni lõpuks tuli leeris ära käia. Ta on praegu koguduse kõige „noorem“ liige.
Aastal 2007 asutas Loit Lepalaan kihelkonnamuuseumi ja sõlmis kaks aastat hiljem kogudusega lepingu tühjalt seisnud suure, 19. sajandi lõpust pärit pastoraadi tasuta kasutuseks 50 aastaks.

Head poisid

Möödunud aastal 60. sünnipäeva pidanud ja üle kümne aasta koguduseelu juhtinud Margus Jehe andis sel aastal teatepulga üle Ants Lipule. Üheskoos mõtlevad nad, kuidas kogudusega edasi minna, sest käes on muutuste aeg ja kerge see pole.
Nad on küll uhked, et kogudus on praostkonnas 181 liikmesannetajaga suuruselt kolmas, ent inimeste hulk, kellega arvestada võib, on paarikümne ringis. „Need on laulunaised, juhtorganitesse valitud inimesed ja mõni üksik veel, keda julged vahel paluda üht või teist tööd tegema. Kogudus on nagu maarahvas Eestis, vananev ja vähenev,“ kommenteerib Margus.
Kirik on küll keset küla ja inimesed aktsepteerivad selle olemasolu. Kogudus loodab, et kogukond nende vastu rohkem huvi tunneks. Kui vaadata koguduse aruandeid, siis liikmesannetajate arvu langus algas kümmekond aastat tagasi, aga viimase viie aastaga võrreldes on see vähenenud nüüd peaaegu kaks korda.
Muutus tuli aastal 2012, kui 35 aastat kogudust teeninud Ants Leedjärv ja tema abikaasa organist Tooni Leedjärv pensionile jäid ning kogudusel tuli ise mõtlema hakata. Õpetaja Lembit Tammsalu, kes koguduse õpetajaks kandideeris, lubas küll Kullamaale elama asuda, ent ei teinud seda.
„Olime juhatusega harjunud õpetaja selja taga olema. Tegime, mis õpetaja ütles. Siis tuli ise mõtlema hakata. Võtsime suuna, et katsume head poisid olla, las uus õpetaja harjub. Rahva ootus õpetaja pühendumise osas oli suur,“ on mehed pettunud. 2015. a abipraostiks valitud õpetaja Tammsalu teenida on lisaks Hanila, Piirsalu ja Varbla kogudus.
Kogudusemajal, kus Ants Leedjärv perega elas, vahetati aknad ja uksed. Maja soojustati jõudumööda ning paigaldati soojuspump. Seda enam on kogudusel, kes õpetajast puudust tunneb, raske kogukonnale seletada, miks uuele õpetajale see elupaik ei sobi. Samas tunnistab uus juhatuse esimees, et kui õpetaja Kullamaale koliks, oleks kogudus arvete maksmisega kimpus. Nokk kinni, saba lahti.
Potentsiaalseid üürnikke, kes võiksid koguduselt ruume tahta, pole. „Korras ruume on maal küll ja küll, ainult inimesi ei jätku,“ sõnavad mehed. Nad tõdevad, et õpetaja on tubli, aga ta ei tunne kedagi ja rahvas ei tunne teda. Teeb jutluse ära, aga on suhete loomisel tagasihoidlik ja tunneb ennast võõrana.
„Kui ta siin iga päev poes käiks, tunneksid inimesed teda. Raske on distantsilt kogukonda sulanduda,“ sõnab Ants ja Margus lisab: „Õpetaja on öelnud, et võimaluse avanedes läheks ta minema ja on konkureerinudki mujale. 50 kilomeetri kaugusel Virtsuski, kus õpetaja elab, on olukord niisugune, et lastel pole kellegagi mängida.“

Entusiastlikult ja vastutades
Siiski on mehed positiivsed, et kogudus on suutnud end ära majandada. Töö on kõik vabatahtlik, õpetaja saab konsistooriumist teenistuslepingu alusel palka ja organist Ivi Küla töövõtulepinguga vastavalt teenimiskordadele. Ülejäänud töö on vabatahtlik, aga see on õrn libe jää ehk homme on võib-olla inimesed solvunud ja kadunud.
Kogudus on lasknud teha kiriku katuse remondiks projekti, sest selle konstruktsioon on mõnest kohast kahjustunud. Lootus remondiks raha saada jääb üha väiksemaks, sest aastal 2020 lõpevad eurotoetused ja pühakodade programmi kaudu toetuse taotlejate nimekiri on pikk. Meestel on veendumus, et kui nad suudaks järgmisele põlvkonnale kiriku üle anda rahuldavas olukorras, siis on nad oma missiooni täitnud.
Kui nad on kohalikelt küsinud, kas laseme kirikul katuse sisse kukkuda, siis kratsitakse pead. Aga kaua eterniit ikka veel vastu peab? Nemad püüavad maiste asjadega hakkama saada: vaatavad, mis katusega teha ja et lehed riisutud saaks. Viimase eest hoolitseb vallavalitsus, kellega kogudusel on hea koostöö.
Antsul ja Margusel on kahju, et juhatuses pole enam ühtki naist, sest naised näevad elu teise nurga alt ja on mõnes mõttes toimekamad. Nõukogu liikmete seas on siiski ka õrnema soo esindajaid. Naised laulavad, teevad heakorratöid ja hoolitsevad ka meeste hingeõnnistuse eest. Viimane tähendab seda, et maksavad nende eest liikmemaksu. Puudu on sellisest inimesest, kes võiks koguduses vahel õpetaja aset täita.
Jutt on küll pigem mustades toonides, ent masendunud kaks kirikusõpra ei ole. Kogudused eksisteerivad ka paarikümne liikmesannetajaga, aga Kullamaal on igal pühapäeval umbes nii palju kirikulisi. Suvel lisaks juhukäijaid. Kultuurikiht on paks ja kannab. Võib-olla tuleb kord taas aeg, kui koguduses on ka pühapäevakool. Nüüd aga on naised kõrvaltoas alustanud kooriproovi.

Laulurõõm
Ivi Küla on Risti põhikooli muusikaõpetaja ja ka Piirsalu koguduse organist. Sel nädalal tehakse proovi naistega ja suviseks Suure-Jaani vaimulikuks laulupäevaks on laule harjutama tulnud Liidia, Ülle, Tiina, Maire, Aili, Helve, Helle ja Juta. Paar lauljat sel päeval paraku puudub. Kooris laulavad ka Ülo ja Johannes ning meeshäältele kaalu lisav Tiiu, keda hellitavalt kutsutakse „ematenoriks“.
Kooril on vanust 62 aastat ja see on Kullamaal ainuke koor. Ivi ütleb, et sõidab Ristilt Kullamaale, kuna inimesed lihtsalt tahavad väga-väga laulda. Pärast Tooni Leedjärve lahkumist ootasid lauljad kaks aastat endale uut koorijuhti, kuni Ivi oli nõus juhtimise üle võtma.
Naised ütlevad, et koori repertuaar on mitmekesine ja nad on ära õppinud ka laulud, mis on mõeldud suurele koorile. Eriti meeldivad neile meloodilised laulud, aga eelmisel aastal õppisid nad praostkonna laulupäevaks väga vanu arhailise keelega laule. Siis tekkis neil tunne, et neid laule võiks jäädagi laulma. „Me vastastikku arendame üksteist. Tuleb ikka midagi uut leida, muidu hakkavad lauljad igavlema, neil on kõik laulud peas,“ ütleb Ivi.

Pildigalerii: