Kuninganna tuleb
/ Autor: Toomas Jürgenstein / Rubriik: Kolumn / Number: 1. veebruar 2006 Nr 5 /
Möödunud nädalal levis uudis, et Ühendkuningriigi
kuninganna Elizabeth II tuleb oktoobris Eestisse riigivisiidile. Tänavu möödub
15 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest ning niisama palju aega ka
diplomaatiliste suhete taaskehtestamisest kahe riigi vahel; kuninganna visiit
on kinnituseks senistest igati headest suhetest.
Kuninga või kuninganna saabumine tekitab
ilmselt alati segadust. Sooja huumoriga annab võrratu looduse- ja inimesetundja
Gerald Durrell (1925–1995) oma raamatus «Jumalate aed» edasi meeleolu, kuidas
kreeka kuningas Georgios saabus väikesele Korfu saarele.«Väga lühikese aja
jooksul moodustati vähemalt kuus vastuvõtukomiteed, kes kõigest väest püüdsid
linnapead veenda, et just nende ettepanekud on teistest paremad. Käis kõlakas,
et linnapeal on relvastatud ihukaitse ja et ta magab lukustatud toas pärast
seda, kui üks naiskomitee liikmeid püüdis talle oma neitsilikkust ohverdada, et
saada tema heakskiitu oma komitee plaanidele.»
Eestis kuningaid ei ole. Samas võib
täheldada mingit igatsust nende järele: Jüriöö ülestõusu ajal valisime endile
neli kuningat, kuid need tapeti ordumeeste poolt Paides, kuningriiklaste partei
on soodsatel juhtudel valimistel edu saavutanud, laste lemmikmuinasjutud
räägivad sageli kuningatest, kuningatütardest ja printsidest.
Inglise elulaadist ja kuninga/kuningannaga
seotud tseremooniatest mõeldes tundub mulle, et traditsiooni austamine ja samas
sellesse huumoriga suhtumine on asjad, mida meil kindlasti õppida oleks. Mõni
aeg tagasi käsitlesin koolis utilitarismi ja selle üht rajajat Jeremy Benthami (1748–1832).
Tema balsameeritud surnukeha asub siiani Londoni Ülikooli kolledi fuajees
klaaskapis ning muhedal pilgul vaatab ta tudengeid (tõsi – pea on asendatud
vahast koopiaga). Klassis tekkis elav arutelu selle sobivuse üle – palju oli
vastuargumente, kuid tundub, et niisuguse traditsiooni kaudu võib teenekat
suurmeest veel kõige rohkem austada.
Inglise kuninganna tuletab meelde veel ühte
tõsiasja: tegemist on naisega. Mitu Inglismaa kroonitud pead ja valitsuse
liiget on demonstreerinud naiste võimet riigile tähtsaid ameteid edukalt
pidada. Mulle tundub, et Eestis pole ei kirikus ega ilmselt ka riigis naiste
potentsiaal veel saavutatud. Kuulsast prantsuse kirjanikust ja mõtlejast Simone
de Beavoir’ist (1908–1986) lähtudes on naine Eestis veel teine sugupool.
Inglise kuninganna on näidanud, et nad suudavad niisama hästi ka esimesed olla.
