Kuum on …

Suur suvi. Lõpuks ometi, lausuvad ühed. «Selle kuumaga ei jaksa enam elada,» õhkavad vanemad inimesed. Puhkused, kõikvõimalikud kokkusaamised, peod ja grillimised – kõike seda jätkub, nii et pärast puhkust on paljud veel rohkem väsinud kui enne. Suvekuumusele lisanduvad maailma asjad, mis samuti kipuvad jõudma «keemistemperatuurini». Sündmused Ukrainas, Gazas, Liibüas, Süürias ja muudeski paikades kõnelevad sellest, et vana loosung «Sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega» käibib endiselt.
Pühapäeval ütles mulle üks kirikuvanem: «Palvetame siin, aga Ukrainas, näe, tapavad ikka edasi. Mitte miski ei loe …» Küsisin seepeale, et mida siis tema arvates tuleks teha. Milliseid relvi peaks kirik veel kasutama? Ei osanud see tubli mees mulle vastata, aga tema silmadest paistis nõutus ja ärevus.
Väiksemaid, kuid samas üsna tuliseid kokkupõrkeid toimub kodumaisel sõnamaastikul nn kooseluseaduse ümber. Siin meenutab võrdõiguslikkuse volinik koos oma meeskonnaga nii mõnigi kord omaaegset künnivolinikku, kes märtsikuu lõpus, kui lumi oli juba põldudelt sulanud, agiteeris põllu serval külamehi: «Mis seal enam, alustage külviga, hakake pihta! Päike käib juba küllalt kõrgelt. Plaan tuleb täita!» Tema innukad vastased on aga vahel veidi nende metsavendade moodi, kes viimset võitlust pidades levitavad müürilehti «Isamaa on hädaohus» või siis otsekoheselt ja lihtsalt ja selges eesti keeles kuulutavad: «Mehed, minge õige …»
Jah, mis teha, kui maavaiksete häält ei võeta kuulda. Häält, mis püüab kiirustavale ja võitluskihust pingestatud inimlapsele meelde tuletada, et ta pole mitte ainult käed ja pea, vaid vaim, hing ja ihu. Olen seisukohal, et kirik peaks inimesteni viima maavaiksete häält. Aga mis teha, kui vaimulik meenutab tihtipeale rohkem rahvatribuuni kui palvemeest, rohkem mänedžeri kui poeeti. Mis teha, kui meiegi kardame «rongist maha jääda» ja suuname oma energia eeskätt silmaga nähtavate resultaatide kättevõitmisele, ja seda palveenergia arvelt? Tean küll, et küsida on kergem kui vastata, aga küsima peab.
Olen ise küll seda meelt, et Jeesuse sõnad «minu Isa koda on palvekoda» peavad saama kirikus peamiseks pingutuseks ja paleuseks. Seda maailmas, kus peaaegu kõik muu on tähtsam ja hinnatum. Vaimulik inimene peab otsima vaimulikke vastuseid, Vaimust kantud vastuseid ka selle maailma kriisidele ja hädadele. Preestril peab olema kõrva Jumala hääle kuulamiseks, et toita ja julgustada inimesi, kelle kõrvu ja südameid tahetakse täita «valede isa tühjade lubadustega». Tõeline palve on alati siiras kohtumine Jumalaga. See on: ma tõepoolest igatsen teada, mida tema selle kõige kohta ütleb. Ma tõesti usun, et Jumal «leiab teid».
Kuidas ma võin aga kindel olla, et palvetades saadud vastus on tõesti Jumala vastus, mitte aga pelgalt minu enda sisemonoloog? Anselm Grün on ühes oma raamatukeses kirjutanud: «Ma tunnen Jumala hääle ära selle järgi, millise tunde see minus tekitab. Sisemine impulss, mis tekitab minus rahu, vabadust, elujõudu ja armastust, on Jumala hääl. Sisemine impulss, mis mind hirmutab ja koormab, tuleneb pigem minu enda perfektsionismist ja pärineb üliminalt, kes tahab kõike alati täiuslikult lahendada.» Kristlasel tuleb ikka ja aina leppida sellega, et õpilane jääb Meistrile alla ja vahel üsna drastiliselt. Ühes võib aga õpilane olla alati kindel: igale inimesele on kaasa antud väärikus tema Loojalt. Elupadrikus ekslevale või muretsemisega endale liiga tegevale inimesele tuleb preestril seda väsimatult meelde tuletada. Ehk on see just kõige aktuaalsem ajal, mida on keegi poeetilises sõnastuses kirjeldanud kui olemist «ülima ohu tunnil».
Olgu pealegi nende ülivõrretega. Mind isiklikult on küll kinnitanud Ávila Teresa julgustavad sõnad raamatus «Teadmatusepilv», kui ta inimese väärikusest kõneldes ütleb: «Inglid ja hinged on sinust kõrgemal sedavõrd nagu nende voorused ja väärtusedki, kuid nad on sinuga võrdsed intelligentsed olendid. Sulle on kaasa sündinud kolm suurepärast spirituaalset omadust: vaim, arutlusvõime ja tahe; ning kaks sekundaarset omadust: kujutlusvõime ja tunne. Sinust ja loodusest on kõrgemal ainult Jumal ise.»

Urmas Nagel,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees