Läänemaal on kirik märgatav

Lääne praostkonna sinodisaadikud kogunesid koosolekule Martnasse, kus vana ja väärika kirikumõisa üks suurem ruum oli külaliste vastuvõtu eel värskelt remonditud.

Mäletan aega 1990ndatel, kui Martna kogudust teenis õpetaja Peeter Paenurm, kes pidas võitlust selle nimel, et kirikumõis juriidiliselt lahutada selle külge ehitatud koolihoonest. Nüüd on maja koguduse käes ja vallaga koostöö laabunud.
Selle kinnituseks kõneles sinodilistele vallavanem Valeri Ruuse vallast, mis küll maakonna keskel, aga sisuliselt ääremaa, eemal tõmbekeskustest. «Turismiobjekt number üks on Martna kirik, viis mõisat, Saueaugu teatritalu, Matsalu ja Marimetsa looduskaitseala,» loetles vallavanem turistimagneteid. Valeri Ruuse kinnitas, et kogudus on talle südamelähedane, sest nii vald kui ka kirik on kutsutud kohalike inimeste teenimiseks. Valla eelarvest saab kogudus 117 000 krooni, mis on sama suur eraldus nagu kultuurile ja spordile tehtav. Suurem osa summast läheb küll kirikumõisa kütmisele, aga nagu kinnitas koguduse õpetaja Kari Tynkkynen, on temal selle koha pealt muret vähem. Martna vallas on elanikke veidi üle 900, koguduses liikmesannetajaid 115 – pole ju paha näitaja ühe väikese paiga kohta.

Põhjalik käsitlus
Praost Tiit Salumäe on, nagu muudeski valdkondades, mida ta üldkiriklikult juhib, ka praostkonna elu korraldamisel põhjalik. 40-leheküljeline praostkonna eelmise aasta sõnaline aruanne oli nii mahukas kui ka ülevaatlik, põhjalik ja kõiki tegevusvaldkondi puudutav, eeskujulikult vormistatud ja keeleliselt korrektne.
Et saadikud olid aruandega tuttavad, jäi praostil üle vaid mõnele teemale tähelepanu juhtida. Üks tähelepanek puudutas koguduste juhatusi, praost nentis, et koosolekuid on olnud ebaregulaarselt ja vähe ning soovitas vähemalt kord kvartalis pidada juhatuse koosolekut. Rahul oli praost kaadriga: kogudused on hästi teenitud ja vabu kohti praktiliselt pole.
Oma aruande lõpus puudutas praost Salumäe pikka tööprotsessi uue kirikukäsiraamatuga ja EELK arengukava valmimist ning nende tegevuste valguses nentis: «EELK ei ole mitte niivõrd ühtne kirik, kuivõrd koguduste liit, kuhu kuuluvad eripalgelised ja puhuti üksteisest kaunis erinevad kogudused. Õieti vist küll ei erine üksteisest niivõrd kogudused, kuivõrd vaimulikud. Kas see on tugevus või nõrkus, seda ma ei julge öelda.»

Tubli praostkond
Pilt praostkonnast ei oleks terviklik, kui puuduks ülevaade erinevatest töölõikudest. Sinodi ees esinesid Lia Salumäe, kes muusikatööst kõneldes toonitas, et lauljad on koguduses kandev jõud. Usuõpetusest rääkides ütles Lehte Jõe, et suhted kooliga on head. Erinevalt teistest on skauditöö Lääne praostkonnas üks kirikutöö alalõike ja skaudijuht Heikki Mutso palgaline töötegija.
Lastetöö ülevaate tegi Lembit Tammsalu, noorsootööst ja misjonitööst Soome misjonärina Lääne praostkonnas kogudusi teeniv Kari Tynkkynen, koolitusest Tiina Võsu, rahvusvahelistest suhetest Tiit Salumäe.
Tervitussõnavõtus ei olnud peapiiskop Andres Põder kitsi kiidusõnadega praostkonna aadressil: praosti aruanne oli süsteemne ja läbimõeldud, tasakaalukas ja põhjalik; töövaldkonnad on esindatud ja aruandjad olemas; tubli töötegijate kaader, nii et ka väiksematel kogudustel on õpetajad olemas; õpetajad on ustavad ja leidnud võimalusi majanduslikult toime tulla. «Hea ja töövõimeline praostkond,» sõnas peapiiskop.
Sinod kinnitas aruanded ja eelarve, praostkonnakassa maksu aastaks 2010, mis on 20 krooni inimese kohta. Valiti praostkonna nõukogu ja revident ning kirikukogu saadikud. Lisaks ameti poolest kirikukogusse kuuluvale praostile valiti läbi kolme hääletusvooru ilmiksaadikuks Tiina Võsu, vaimulikeks saadikuiks Leevi Reinaru ja Illimar Toomet, asendusliikmeiks Ants Leedjärv, Lembit Tammsalu ja Meelis Malk.

Räägi inimesega
Peapiiskopi ettekanne sinodile puudutas kollektivismi kirikus ja kiriku liikmeskonda. Ettekandja tõdes, et meie luterlik kirik ei ole suutnud astuda seda sammu, et tajuda end ühtse jõuna. Seepärast rõhutas peapiiskop vajadust hoida positsiooni kirikuna ning kinnistada ühist tegevusvälja.
Praostkonna keskmine kogudus oleks 140-liikmeline ehk siis umbes Märjamaa suurune. Mina imestasin Mihkli koguduse 200 liikme üle. Kõik teavad, et Raplamaal asub enam kui 3000 elanikuga Märjamaa alev, aga vähe on neid, kes kordki Pärnumaale Koonga valla väiksesse 35 elanikuga Mihkli külla juhtunud. Diakon Toomas Maarand ütles, et nende koguduse liikmeid on üle maailma, Eestist rääkimata. Aga edu võti on selles, et «käin ja räägin inimestega» – detsembrikuus tegi oma kohustused kiriku ees korda 80 inimest.
Sinod algas traditsioonilise jumalateenistusega, sinodi ajal jagati rohkesti infot eelseisvatest üritustes, kohtumistest, koolitustest. Koos söödi Martna koguduse perenaiste valmistatud maitsvat kolmekäigulist lõunat. Lääne praostkonna üks eripära on kindlasti ka see, et siin on tugev üheperetunne, info liigub ja kõik on kirikuasjadega kursis. Üritusi ja ettevõtmisi on nii palju, et ole vaid mees ja jõua sammu pidada. Kohalikus elus on kogudused märgatavad, võrdväärseks partneriks oma paikkonna inimeste teenimisel ning koostöös ka kõige kõrgemal, maakondlikul tasemel.

Sirje Semm