Läheneva vaikuse eest ära
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus / Number: 5. november 2008 Nr 44 /
Kirikutöötajate koosolemistel on tulnud mõnigi kord teemaks ajalehe Eesti Kirik pakutav.
Leht tunnistatakse enamjaolt kuivavõitu infoväljaandeks, kust saab lugeda suhteliselt sarnase sõnastusega kokkuvõtteid toimunud üritustest. Tuntakse puudust teatavast elulisusest, kurdetakse vaimulikult toetava materjali vähesuse üle. Kurtmine käib osavõtlikus, siiralt lahendusi otsivas toonis, millest õhkub muret ja kaasaelamist. Kaastöölisena olen samu küsimusi esitanud, enamasti nõutuks jäädes.
Reklaamist ja elulisusest
Tihti kõlab etteheide, et sündmusi kajastatakse tagantjärele stiilis «oi kui tore meil oli». Kaebamise asemel võiks ju rõõmustada, et kuskil läheb kaaskristlastel hästi. Kas oleksime ise suutnud kirjutada sisukama loo, kui sündmus oleks toimunud meie koguduses? Ehk ongi asi pettumuses, et üritust ei viidud läbi meil?
Kas oleksime oodanud laiemat kaasakutsumist? Kui üritus oleks aset leidnud meil, kas oleksime osalenud? Ajalehe teadeteosa on vahel rohkem, vahel vähem täis. Kas saatsime oma ürituse reklaami aegsasti toimetusse?
Nn elulisuse puudumise üle olen palju kurvastanud. Viimati olin nõutu Prangli koguduse tähtpäevast kirjutades, sest tormi tõttu kahepäevaseks kujunenud reis pakkus kirjeldatava kõrval palju sellist, mida nii lihtsalt sõnadesse ei pane. Ja kas on vajalikki? Suur osa ennast kõnetavast, võimalikust lehematerjalist puudutab tihti inimeste isiklikku elu, millest on ehk põnev lugeda, aga mille detailne avaldamine poleks eetiline.
Ruumi lugejate südames
Töömahukas, aga suhteliselt lihtne on kirjutada eluliselt, kui reportaaži jaoks on eraldatud kaks kõrvuti asuvat A3 formaadis lehekülge, kuhu saab lisada hiigelsuure foto. Omamoodi kunst on nõrutada läbielatavast välja kõige olulisem, mis tuleb mahutada loetud tähemärkidesse teiste sarnaste lugude kõrvale, lisaks foto mõõtudega 10 x 12 cm, millelt suuremalt oleks inimesed ära tunda. Süda tilgub verd enda jaoks olulise väljajäämise pärast. Kas see oleks olnud oluline ka lugejale?
Mõningast kogemust omav kirjutaja kõrvaldab Eesti Kiriku puhul juba eos mõtte väheke vabamast stiilist. Miks ta seda teeb, ehk siis ausalt: miks mina seda teen? Üks põhjus ruumi diktaadile lisaks on, et ma ei soovi rikkuda olemasolevat kultuuri.
Kultuuri, milles ma pole uustulnukana kodunenud, aga mille kandjaid ma rohkem solvata ei tahaks. Pigem edeneda vaikselt: kui kirikuleht, siis kirjutame kirikule olulisest. Kiriku elu ja nn tavalise elu lahusolek lihtsalt kajastub lehes. Kas just lahusolek, aga tava seda sellisena väljendada.
Kurdame kuulutustöö vähesuse üle, selle üle, et nn tavalised kristlased ei räägi oma elust kristlastena. Võib-olla nad räägiks ka, kui ruumi oleks, näiteks kirikulehes. Ning kui ruumi oleks lugejate südames.
Põhjanaabrite lehtede kogemusele toetudes võib öelda, et alla A3 (koos piltidega) pole mõtet isikulugudele ruumi anda. Sisukamad hõlmavad kaks kuni kolm A3 formaadis lehekülge, neist saab juba aimu kristlase elu mitmekesisusest.
Kristlase kohus
Kirjutan ka veebipäevikut «Kirikutöötaja pilguga». Pealkiri toetab kirjutamise eesmärki ja vastutust: millest ja miks tasub laiemalt teada anda? Tunnistan, et enesetsensuur on kõrge, ja arvan midagi sarnast ära tundvat ka mitmetes teistes veebipäeviku pidajate tekstides meie kirikus. Kas adutav ettevaatlikkus on õigustatud?
Selge on, et ma ei taha rikkuda kehtivaid norme. Ma ei saa ainult iga kord aru, kas normid tulevad kristlaseks olemise püüdlusest, milles pole ju halba, või millestki, mis on tulnud kaasa paari aastakümne tagant.
Muusik David Sylvianil on ligi 40 minutit kestev teos «Approaching silence» (lähenev vaikus), kus kaootilised vaiksed helid lõigatakse perioodiliselt läbi kindlapiirilise helimassiiviga, mis ikka ja jälle ühesugusena rullub kuulajani, mattes nõrgemad hääled enda alla.
Totalitaarses ühiskonnas kasvanuna tajun selles teoses ähvardavalt läheneva vaikusena just neid üldfoonist valjemaid ühesuguseid kordusi. Midagi on selles teoses sarnast sellega, mida olen tajunud kirjutades: vaikusel võib olla ka kärarikkaid vorme.
Loodan siiski, et tegelikult on asi lihtsalt püha ja mittepüha teksti või lähenemisviisi omavahelises lahustumatuses. Küllap hindavad ka lugejad erinevaid kirjatükke. Kellele piisab ainult Piiblist, kes soovib peenetundelisemat väljendust tänapäeva elust, ilma et oleks palju taeva poole õhkamist, rääkimata otsestest viidetest Jeesusele. Pärast ristiinimeseks saamist tunnen rõõmuga ära kristluse mitmekesiseid väljendusviise kristliku välismaa tekstides.
Mis on kristlastest kirjutajate kohus tänases Eestis? Küllap vastata võimalikult paljude inimeste vajadustele, et igaüks saaks omas taktis edeneda jumalariigi tundmisele. Selleks on vaja paljusid erinevate annetega kirjutajaid ja mitmesuguseid väljaandeid.
Mõistlik oleks aga alustada olemasolevatest ehk: millal te viimati annetasite ajalehe Eesti Kirik arengu heaks, uskudes nii Jumala kui inimeste võimalustesse?
Piret Riim,
misjonikeskuse meediatoimetaja