Lahkunu viimane soov olgu seaduseks

Kõikidel tegevteenistujatel ning ajateenijatel on olemas personaalne metallist isikuplaat, millele on märgitud selle kandja isikukood, veregrupp, riigi tunnus ning usuline kuuluvus. Viimane muidugi juhul, kui see on olemas. Isikuplaati kantakse kaelas ja seda peale võimaliku vereülekande vajaduse tekkimise veel kahel peamisel eesmärgil: et tuvastada langenu isik ning saada aimu, millise usutunnistuse kohaselt teda matma peaks.
Tundub ehk veidi grotesksena, et sellisest ilmetust metall-latakast võib ühel hetkel saada justkui lahkunu hingerahu ning lunastuse võti. Teisest küljest aga on veelgi kummalisem see, kui igapäevases ilmselt liiga mugavas rahusituatsioonis ei osata seda hingerahu ning lunastust enam oluliseks pidada ega väärtustada indiviidi kogu tema jumalikus olemuses.
Ma ei tea, kas see on tingitud alanud hingedeajast või millestki muust, aga viimasel ajal olen õige mitmel puhul pidanud just nimelt lahkunute hingerahuga tegelema. Sellega seoses kohtab vahel (õnneks küll harva, vähemalt siinkandis) ka ninakirtsutusi ning arusaamatust väljendavaid õlakehitusi.
Nii jääb vahel kusagile hingesoppi pakitsema mõte, et elavad mõnikord ei oska või ei taha mõeldagi võimalusele, et võibolla on siiski siinse ja «sealse» maailma vahel rohkem seoseid, kui aimata oskame. «Ta tahtis küll tavalist matust, aga me ikkagi tuhastasime ta,» kuuleb vahel kuiva konstateeringut. Mulle on aga jäänud kusagilt esivanemate lugudest meelde, et lahkunu soov tuleb täita, isegi kui see meie jaoks tülikana tundub.
Lahkunu soovide täitmata jätmine ei tähenda muidugi seda, et surnu vaim meid tingimata öösiti rahulolematult kimbutama hakkab – asi on pigem suhtumises endas: kas siit teise maailma kolinud hing ja tema soovid on siis vähem väärt kui siinolijate omad? Ometi kõneleme vähemalt kristlikus maailmas ju pühade osadusest ja sellest, kuidas viibime osaduses ka nendega, keda meie hulgas enam füüsiliselt pole.
Enamgi veel: on olnud ju aegu, kus surnud pereliikmeid on koos perekonnaga pildistatud igapäevastes situatsioonides justkui tunnistuseks sellest, et ta jääb alati osaks ühest kooslusest.
Sõber jagas hiljuti minu jaoks väga häirivat hingedepäeva teemalist vestlust kellegagi, kes imestas, et miks peaks sel päeval kalmistule küünlaid süütama minema või miks peaks üleüldse kalmistul käima. «No mine, kui nii arvad,» kõlas argumendi skeptilises toonis esimene pool ning argumendi teine pool jätkus sama enesekindlal viisil: «Surnuaeda on maetud nii palju kurje ja vägivaldselt surnud inimesi ning seega see aura, mis seal valitseb, on negatiivne ja kahjulik ning parem on seal võimalikult vähe käia …»
Lähen igal hommikul tööle läbi kalmistu, sest see on kõige otsem ja minu jaoks ka kõige meeldivam tee. Varahommikuses karguses tervitab iga päev mu uniseid meeli terve plejaad tuttavlikke tegelasi, igaühel neist oma lugu ja hingus.
Enamik on võõrad, paljud on tuttavad, suur osa mu enda suguseltsistki on seal – ka need, keda ma pole iialgi näinud, aga kelle kunagise olemasolu tunnistus hauakivi näol on minu jaoks kirjeldamatult oluline. Nad on ju omad, nad on ikka veel täiesti olev ning jääv osa minust ja keegi neist ei taha mulle halba.
Ma käin hea meelega kalmistul, sest seal on rahu – kõige suurem rahu, mida üldse võib kusagil kogeda. Isegi need, kes on olnud kuidagi vastuolulised inimesed või kes on lahkunud siit ilmast ebaloomulikul teel, on ju ometi pühitsetud mulda maetud, nende pärast on siiski palutud lunastust ning rahu.
Ma ei arva, et kogu maailm peaks samastuma minu sooviga käia kalmistul jalutamas või seda praktikat meeldivaks pidama, aga ma ei arva ka, et kellelgi üleüldse on meelevald või õigus öelda midagi selle kohta, kes seal on, mis seal on, mis kujul ja mis energiaga. Kas kellelgi on üleüldse õigust anda mingit hinnangut kellegi vajadusele või hingerahu saavutamise vahenditele või otsustada nende üle nõnda, nagu endale sobib?
Mulle meeldib sõjaväelaslik rafineeritus ka surma osas: mõned märgid metallplaadil, ja keegi ei küsi midagi, keegi ei anna hinnanguid, keegi ei mõtle oma mugavusele, sest olulisem on langenu hinge rahulik edasine teekond. See on see, mida saame pakkuda ja mida kunagi ilmselt ka ise igatseme. Igatseme kui pühade osadust.

 

 

 

 

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist