Lepitamise inimlikust poolest

Lepitamine on kristluse üks põhimõisteid. Usume, et Jumal on oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu lepitanud inimese Jumalaga. Samas on lepitamisel ka oma inimlik, psühholoogiline mõõde, mis puudutab inimestevahelisi suhteid. 

Kui pühakiri kutsub meid pidama rahu isekeskis ja olema ka rahutegijad, siis mõnel juhul võib see tähendada vaenupoolte lepitamist – rahu taastamist.

Igaüks meist võib olla mingil hetkel lepitaja. Näiteks lapsevanema asi on lepitada tülli läinud lapsi. Kooliõpetaja silub õpilastevahelisi pingeid. Juht peab tegelema kollektiivisiseste vastuolude ja pingetega. Mõnel juhul on aga lepitajaks eraldi kutsutud usaldusisik. See võib olla nii erialaspetsialist kui ka lihtsalt kestahes autoriteet.

Lepitamisest saame rääkida siis, kui osapoolte vahel on tekkinud konflikt. Osapoolteks võivad olla nii üksikisikud, grupid, organisatsioonid, riigid kui ka lausa tsivilisatsioonid või kultuuriruumid. Näiteks minul kui kaplan-nõustajal tuleb lahendada ennekõike isikutevahelisi konflikte. Ka suurte osapoolte puhul toimuvad läbirääkimised ja lepitamised ikkagi nende esindajate vahel.

Lepitamine tähendab osapoolte omavahelise suhtlemise taastamist selleks, et osapooled suudaksid ise oma probleemid lahendada. Seega lepitaja ei ole kohtumõistja, ühe osapoole esindaja või oma agenda ajaja. Lepitaja on suhtetaastaja. Kõige ilmekamalt tuleb see esile perelepituse puhul. Lepitaja aitab osapooltel järje peale saada, et nad ise oma elu edasi elaksid.

Suhtetaastaja roll eeldab lepitajalt teatud oskusi ja kvaliteete. Lepitaja peab olema neutraalne. Ta ei saa olla ühe osapoole esindaja. Lepitaja ei ole advokaat. Lepitaja ei otsusta, kellel on õigus. Ta ei ole kohtunik. Lepitaja ei süüdista kumbagi osapoolt. Ta ei ole prokurör. Lepitaja on erapooletu suhtetaastaja, keda mõlemad osapooled usaldavad.

Neutraalsus on nii lepitaja tugevus kui ka nõrkus. Minule õpetati omal ajal, et kui inimene tuleb oma konfliktiga nõustaja juurde, tahab ta sageli vaid kolme asja. Ütle, mida ma tegema pean. Ütle, et ma olen kõik hästi ja õigesti teinud. Palun mine ja pane sellele kurjamile aru pähe. Paraku valmistab lepitaja oma neutraalsuse tõttu kõigi nimetatud kolme ootuse osas pigem pettumuse.

Lepitaja peab oskama kuulata, et aru saada, milles on osapoolte jaoks probleem. Eriti pikaajaliste ja emotsionaalsete konfliktide puhul võivad olla osapoolte jaoks põhiprobleemid täiesti erinevad. Vahel jääb mulje, et osapooled elavad otsekui erinevates maailmades. Seepärast on hea võimaluse korral rääkida eelnevalt kummagi osapoolega eraldi ja alles seejärel mõlemaga koos. Mõnel juhul võib olla vimm nii suur, et teineteist ei kannatata silmaotsaski. Siis on lepitaja asi aidata kaasa osapoolte kohtumisvalmidusele.

Lepitamise ülim eesmärk on rahu osapoolte vahel. Seepärast võib lepitamist nimetada ka rahutegemiseks. Rahuni jõudmise meetodiks on läbirääkimised. Kõlab lihtsalt, kuid oma soove ja arusaamu mõistetavalt väljendada ja teist tegelikult kuulata polegi nii lihtne. Lepitaja roll ongi neid vestlusi juhtida, püüda suunata mõistmise ja kokkuleppimise poole.

Rahutegemise olulised komponendid on andestamine ja leppimine. Andestamine on inimese sisemine otsus loobuda kättemaksutahtest. Leppimine tähendab suhete ja tunnete korrastamist. Ideaalis toimuvad lepitamisprotsessis mõlemad. Tegelikkuses võib aga lepitamine ehk rahutegemine jääde poolikuks, kui ainult andestatakse või ainult lepitakse. Andestamine leppimiseta ja ka leppimine andestamiseta on vaid pool rehkendust.

Arvan, et nii andestamine kui rahu on jumalikud kategooriad. Sellel, kes pole iseendaga ja Jumalaga rahu teinud, on minu arvates raske olla lepitaja. Rahutul on kiusatus hakata lepitamisprotsessis oma probleeme lahendama, oma rahu otsima. Rahututel aegadel olen hakanud üha enam mõtlema sellele, mida tähendab rahu Jumal ja Jumala rahu. Tundub, et seal, kus on Jumal, seal on ka rahu. Head leidmist, lepitumist ja lepitamist meile kõigile!

 

 

 

 

Tõnu Lehtsaar,

religiooni- ja suhtlemispsühholoog