Lihavõttesaar ja meie valusad valikud

Kes veel suviti palverändurina Eestimaal ringi rändab, see leiab, kui hoolega otsib (kui seda metsa ees ei oleks!), räämas luteri ja varemeis õigeusu kirikuid, unustusse jäetud vennaste- ja vabakoguduste palvemajugi. Siis unistab…
Kui iga püha koda paistaks võsast välja, saaks lubjatud-värvitud! Kui igal laupäevaõhtul taas kõikjal kellad kuulutaksid hingamispäeva algusest ja igal Issanda päeval kellahelin kutsuks palvusele, mida oma pastori-preestri puudumisel peaks orelimängija või salmilaulja! Kui orelidki saaksid korda ja kujuseinad taastatud!
Kas ka uus elu
Selle kõige poole me jõudu-jõuetust mööda püüamegi. Paraku… Kui mõne «hullu» ohvrimeelsuse ja ennastsalgavuse ja/või «partei ja valitsuse» ning välisabi läbi saabki mõni koda uue ilme, siis ometi mitte uue elu.
Kirik võib nüüd kaugele paista, kellad kaua heliseda, orel kaunilt mängida või lauljad kunstipäraselt laulda, ent endiselt «Siioni teed leinavad, et pole pühiks tulijaid. Kõik ta väravad on tühjad, ta preestrid ohkavad» (Nl 1:4).
Siinkirjutajagi teab oma kibedaist kogemusist, kui vanad ja kaelakukkumisel kirikud on nagu uued sajandi remondi järel, aga endiselt «Siioni teed leinavad», ja mõtled siis sääl seistes: kas su ainuke «tasu» ongi vaid insult…
Seisame silmitsi sellega, et senised suured ja rahvarohked pühad, nagu suur reede ja surnutepüha, pole enam olulised isegi enamikule veel vormiliselt kirikunimekirjas olevaile maksumaksjaile.
Suur reede on neilegi, ka pensionäridele, poeskäimise ja pesupesemise «tööpüha», surnuaiapühadki ei too enam kokku rahvahulki. Võid teada anda lehtedes ja raadiotes ja plangu päälgi, aga kirikupühad ei lähe enam «kristlikule» rahvale sugugi korda.
Valulised valikud
Siililegi on selge, et välistoetuste aeg saab otsa, poliitkatuseraha jätkub riigi rahakotiraudade kokkutõmbamisel vaid eriliste «teenetega» pastorite pühakodadele, egas passiivne «ristirahvaski» imeväel heldemaks muutu, liiati kui see tähendaks harjumuspärasest odavamat toidukorvigi. Seisame valuliste valikute ees!
Soome Rahvamisjoni Uusi Tie lehes (3.04.) oli lugu «Pääsiäissaarten opetus». Vast võiksime meiegi võtta õppust ja hoiatust Lihavõttesaarest, tollest tillukesest (165 km2) maalapist suures maailmameres, mis muule maailmale avastati ülestõusmispühal 1722 ja kus praegu on 2200 elanikku. Oleme meiegi väikene maa ja väikene rahvas.
Küllap oleme näinud pilte tolle saare kuulsatest kivikujudest, mida on üle 800, kõrgusega umbes 10 meetrit, ja mis enamasti meie vanimatest kirikutestki vanemad ning kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Mälestus saare kunagisest (alates 500 pKr) õitsvast kultuurist, ajast, millal elanikkegi arvatakse olnud kümme tuhat, samavõrra kui meil praegu kirikuskäijaid.
Kui pole kõrvu ega silmi
Tolles leheloos meenutati, et neid hiigelkujusid raiuti surnud pealikute mälestuseks, seega ausammasteks. Igale ausambale aga kulunud viie-kuue elujõus mehe terve aasta töövaev! Kõik palmipuudki läksid selle sambakultuse nahka, sest neid vajati ju kujude veeretamiseks oma õigele kohale. Ja ometi vaid neljandik kujudest jõudiski oma määratud paigale, sest enne lõppesid palmipuud ja töömehed… Selmet aega, jõudu ja puitu kasutada paatide ehitamiseks, elamise tarvis, kulus kõik haudadele ja ausammastele, seega minevikule.
Mis kasu on kauni kõlaga kellast, väga väärt orelist, hinnalistest ikoonidest, sammastest ja tahvlitest mineviku meestele ja sündmustele kirikus ja kirikuaias, kui ei ole meie rahval selleks enam kõrvu ega silmi?
Kirjutan neid ridu päeval, millal loosungisalmideks on: «Issand lisagu teile veel õnnistust, teile ja teie lastele!»(Ps 115:14) ja tuntud Jeesuse sõnad: «Laske lapsed…»(Mk 10:14–16). Kas ei peakski alustama sellest, et kodudesse, laste- ja hooldekodudessegi jõuaksid loosungiraamatud, pildipiiblid, haigeile, kannatajaile ja leinajaile kohased palveraamatud?
Kirik kodudesse
Me võime küll trükkida seda ja teist ja kolmandat ja siis müüki panna, ent jäädagi ootama ostjaid. Koguduse liigegi vaatab hinda ja neljakümnekroonise raamatugi paneb ostmata käest. Kui aga talle kingid pühade või tähtpäevade puhul, võtab tänuga vastu ning vast loebki ja annab lastelegi lugeda.
Kui inimesed ei tule enam kirikusse, kas peaks siis kirik taas minema kodudesse? Vanemad inimesed mäletavad veel pärast sõdagi mitmel pool peetud külatunde, mis tõid tared rahvast täis, kuigi see oli juba tollal keelatud «usuline propaganda».
Soomes püsib see pärand kohati siiani elujõulisena, sellised kogudusedki on teistest elusamad. Olukorras, kus bussiliine järjest ära kaotatakse ja mõnest kohast võetakse viimanegi, peaksime mõtlema sellele! Jehoova tunnistajailtki võiksime õppida! Neil on kõik liikmed ju misjonärid, valmis igaühega kõnelema usuasjust ja kinkima kirjavara.
Alustagem õigest otsast
Teadmised ristiusust on nüüd enamikul vähestest kirikuskäijatestki nullilähedased. Küsitlege neid ja ehmuge… Kui me ei taha, et meid tabaks peagi Lihavõttesaare saatus, et kirikud on vaid muinsused, vaatamiseks välismaalastele, siis panustagem lastesse, piiblilugude ja kirikulaulude õpetamisse-õppimisse kirikutes ja kodudes ning loobugem lapsikutest lootustest koolidele ja «usuõpetusele».
Küll siis, kui Jumal veel armuaega annab, saame ka korda katused, kellad, orelid, kujuseinad. Kui kasvab nõudmine…
PS. Vast võiks lehes ilmuda lugu sellestki, kuidas neljakümneliikmeline Mustvee baptistikogudus suutis ehitada vastse kiriku ilma võlgade, laenude, riigi ja välismaa toetusteta; kiriku, millele kulus üle nelja miljoni! Raha pole ju Eestimaaltki kadunud. Kui alustada õigest otsast…  Alustuseks tasuks lugeda ema Basilea Schlinki «Elu usujulguses».

Kalju Kukk,
diakonõpetaja reservis