Liiga palju vastamata küsimusi

Üks kuulus väepealik seisis kord koos sõbraga oma lapse voodi ees ja küsis, kas sõber teab, kes tegelikult riiki juhib. Sõber arvas, et keiser. Ei, vastati talle, seda riiki juhib seesama väike laps. Kuidas? Aga lihtsalt – see väike laps juhib oma vajadustega oma ema, tema ema juhib oma vajadustega mind ja keiser toetub pea kõiges, mida ta ette võtab, mulle. Seega juhib meie riiki see väike abitu laps.
Kes või mis juhib EELK-d? Kuhu meie kirik suundub? Kas teisele küsimusele võiksime vastata laulusalmiga: «Meie tah’me taeva minna, selle suure hulgaga!» Kas tahame? Kas meie suured miljoniliste eelarvetega linnade kogudused tahavad minna koos väikeste, alla kümnetuhandeliste eelarvetega maakogudustega? Kui paljud suured on valmis toetama mõnda väiksemat, kasvõi näiteks nii, nagu Tallinna Kaarli kogudus toetab Pilistvere kogudust?
Mõne pisitillukeseks kuivanud koguduse ületalve elamiseks piisaks ehk sellestki, kui mõnes suures linnakoguduses tehtaks paar korda aastas jumalateenistusel korjandus pisikese jaoks. Kas tehakse?
Sakus ja Viimsis planeeritakse uute kirikute ehitust. See on igati vajalik, sest uued rahvarohked asulad vajavad pühakodasid ja kirik peab olema keset küla ja linnaosa ka 21. sajandil. Meie kirikuid ei ole veel Tallinna suurtes linnaosades. Mõnes meie praostkonnas on vaid ligi 2000 annetajaliiget, aga meid pole seal, kus elavad sajad tuhanded. Kui ligi kaheksakümne miljoni kroonise aastakäibega EELK ka edaspidi olulisema osa tulust peab kulutama vanade hoonete korrashoiuks ja kui riik ei alusta kiiresti kirikute riikliku restaureerimise programmi täismõõdus rahastamist, siis tuleb meil peagi vaimulike asemel hakata koolitama muuseumivalvureid.
Mida peaksime tegema, kuhu raha suunama, kust ära võtma? Meie kirikus on liiga palju vastamata küsimusi. Kirik vajab strateegilist – eesmärgistatud juhtimist kirikuvalitsuse, praostkondade, koguduste ja allasutuste tasandil.
Kuid kirikut ei saa juhtida rahaga. Kirikupoliitilisi otsuseid ei tohiks teha läbi eelarve. Kogu kirik vajab pikaajalist strateegiat – teadmist sellest, mis on meie kiriku missioon ja visioon ning kuidas jõuda parimate tulemusteni.
Minuga on vahel nii, et lähen kindla eesmärgiga poodi, kuid riiulite vahel taipan, et olen unustanud, miks siia tulin. Nii võib juhtuda kirikuskäijaga, vaimulikuga, praostiga, assessoriga, piiskopiga – igaühega meist – lähed, teadmata miks, liigud, teadmata kuhu. Majandusnõukogu peab kiriku püsimise ja arengu peamiseks aluseks tugevaid kogudusi, seejärel praostkondi ja siis kiriku keskaparaati koos allasutustega. Teisalt on aga kiriku need osad, mis suunatud koguduste teenimisele ja nende omavahelise ühtsuse tugevdamisele, väga olulised.
Ja lõpuks on kogudus oluline vaid siis, kui pole unustanud oma missiooni – olla valguseks ja soolaks sellele hämarpimedale ja halvaks-minema-kippuvale maailmale. Riik nõuab kirikult uut põhikirja. Kirik ise vajab oma eesmärkide taassõnastamist ja parima tee leidmist jõuda nendeni ehk strateegiat. Loodame, et saame mõlemaga hästi hakkama.
Jaan Tammsalu, assessor