Liina Pihlaku „Elu puu“

Tartus Tähtveres on osal korteritel koridoris kaks sissepääsu: suurem, kahe poolega uks pererahvale ja külalistele mõlemad pooled avada ning teises seinas pisut väiksem sissepääs kööki ja köögitagusesse teenijatuppa. Teenija lihtne uks meenus nii mõnigi kord Liina lugu lugedes: sissepääs tegelikku ellu, täiuslik vahenditus, lihtne ning omainimesetunne ja malbe sõbralikkus kõigi elu laval olijate suhtes. 

Need kolm „õnneaastat“ enne sõda Tartus! Ja ei mingit paraadlikkust kahe kirjaniku vanema lapse kirjeldustes: „Meie vanemad olid õnneks seda usku, et laps pole tõelise kunsti jaoks kunagi liiga noor. Tänu sellele on mul ilusaid mälestusi teatriskäikudest. /—/ Ja raamatud! Kogu elu oli raamatutest ja kirjutamisest läbi imbunud: iss kirjutas, emm kirjutas, kõik nende sõbrad kirjutasid, alati räägiti kirjutamisest.“ (Lk 73–74) 

ETV peakunstniku amet annab võimalused, respekti jagab enamasti isiksus tervikuna. Ka minu suhtes, kui ma elu esimese personaalnäituse punnitasin 50 x 60 cm mustvalgetel fotopaberitel teha, lausus ta vaid, et „see formaat jätab pildile palju hõredaid kohti“, ja rohkem mitte üks sõna! 

ETV majas oli tollal maalimissaal, kus ühes servas olid kunstnikele laua ja tooliga „kanapuurid“ töövahendite hoidmiseks. Kuigi telemaja oli kuulus oma lõualõksutajate poolest, suhtuti Liinasse respektiga. Mina sain Liina raamatust vastused paljudele küsimustele, mis pool sajandit tagasi ainult kibelesid keelel. 

Kersti Merilaasi ja August Sanga luulet ma muidugi tundsin, isegi Sanga tõlgitud Goethe värsse lugesin koolis 1968. aastal Asta Venderi habraste joonistuste kõrval. Advendiajal 2021 ilmunud Goethe „Nõmmeroosike“ joonistab Sanga tõelise tõlkija-suuruse (ligi 200 tõlget) 83 teise tõlkija foonil, 628 tõlke seas! 

Et saada maalimissaaliga ühele poole, peaksin valgustama, miks mina operaatoriks pürgijana seal ühtelugu ees olin. Esiteks, mulle kohutavalt meeldis kunstnike igapäevane tööde valmimise protsessi segadus, nende hillitsetud rõõmsameelsus ja kolmandaks oli seal ühes kunkus tiitrimasin, kus valmisid „tollasel kiviajal“ saadete subtiitrid ja lõputiitrid. See masinavärk sobis oivaliselt mullegi fotode allkirjade ellu kutsumiseks! Rääkimata tohututest musta ja värvilise paberi varudest igat sorti paspartuude jaoks.

Neljateistaastase Kersti Merilaasi (Eugenie Moorbergi) trükidebüüt on seotud kurva sündmusega: „Õekese surm“ seob elutraagika ja tüdruku rohke luulelugemuse („Elukevad“, 1927, nr 8, lk 113). Pool sajandit hiljem, oma viimases luulekogus, pöördus Kersti luuletuses „Ema pühadepõll“ õe surma juurde tagasi („Antud ja võetud“, 1981, lk 71). Nõukogude ajal oli kilbile tõstetud „parketikõlblikum“ ja kindlasti küpsem trükidebüüt Loomingus (1935, nr 5, lk 557). Ka ootasin asjatult Liina raamatus Evald Männi / Ain Kalmuse nime, rääkimata Jakob Liivist – ühesõnaga Rakvere kirjanduselu mõnda viidet.

„1936. aasta jaanuaris pidi isa mingeis asjus Tartust Alatskivile sõitma. Loomingu peatoimetaja Semper soovitas tal minna läbi Rakvere ja uurida, kes on see Merilaas, kes oli oma luuletustega tähelepanu äratanud. Olgu Semper tänatud! Arvatud vanapoolse koolipreili asemel ootas isa Rakveres noor kena neiu. Kas armastus esimesest pilgust? Jah, sest nüüd arenes romaan nagu tormituules – juba 8. veebruaril läks Kersti Tartusse Augustile külla.“ (Lk 35) 

„Varsti võiski Gustav Suits teha komplimendi, nähes mind vankris siputamas: „Tark laps – Sanga nägu!““ (Lk 45) Tormituul segas Kerstil Sangaga sarnaselt teha katset pisut ülikooli kiigata, kasvõi üliõpilasena nimekirjas figureerida, nii tegid teisedki – siit ka suitsulik mitmeharuline kompliment!

Ehedat perekonnapärimust on raamatus palju. Liina Pihlak on suutnud tihti välja sõeluda lapsepilguga nähtut ja läbi tunnetatut: isaga Söödi juures käimised, hiljem Tartu kunstikooli õpilase mured peavarju otsimisel ja Eha Masingu abi, rääkimata Eha hilisematest riidekompsude saatmisest Pärnu tumedatelgi aegadel. Mõtisklemispausi ja ülelugemise (lk 140–141) tingib ka lähema kontakti sõlmumata jäämine Uku Masinguga.

Rohkesti äratundmisrõõmu valmistasid Liina kirjutatud leheküljed tööst kunstnikuna, hiljem, alates sügisest 1975, peakunstnikuna ETVs. Telemaja varjus küljed: „Nende enam kui kümne aastaga oli ETV ta tühjaks lüpsnud ja ära kulutanud“ (lk 267). Üksikud remargid totaalsest inimeste järele nuhkimisest/pealtkuulamisest (isa paks kiri Tšehhi sündmustest kadus teel Pärnust Tartusse), tõe ja inimese otsingutest, kes nimelt keelas töökäigu Prantsusmaale, ja lõpmatutest ülemuste „mitte-midagi-teadvatesse“ lollimängimistesse hajunud ja sumbunud (lk 316–318). 

Tihti viirastub südametäiega konstateerimine, et „kukkusin enda lõugadega kaevatud auku“ (lk 287). Siin on õige aeg viriseda Liina filmograafia koostamise üle: tekitatud „segasummasuvila“ koos ETV saadete foonide maalimisega ja Eesti filmi teemantliigasse ja „Tallinnfilmi“ kuuluvad tööd. Pealkirja väärne rida on välja toomata jäetud: „/—/ ja siis … JA SIIS!!! Siis kohtusin ma lavastajaga, kellega olen teinud suurema osa oma edasistest lavastustest – Ago-Endrik Kergega.“ (Lk 301) Isegi teksti autori kolm hüüumärki ei aidanud, mainiksin kurvalt. 

Liina tekst vajab vahel mõtlikku lugemist: „Olümpia oli tulekul ja jupike sellest – olümpiaregatt – koguni Tallinnas. Moskvas oli kõik olemas ja rohkemgi, ainult ühe väikese erandiga – seal polnud merd. Ja kuigi kommunismi võimas jõud tõstab ümber mäed ja paneb tagurpidi jooksma jõed, jäi Moskvasse mere tegemiseks siiski aega napiks, sest olümpia pidi olema järgmisel, 1980. aastal.“ (Lk 305) Lisaksin oma konarlikus tõlkes lõksutamise, et „liialt vara välja kuulutatud kommunismi asemel korraldatakse NSV Liidus 1980. aastal olümpiamängud“.

Liina Pihlaku raamat „Elu puu“ on huvitav fenomen: ilma Kersti Merilaasi ja August Sanga tütre käekõrval käimata jääb Pärnu ajajärk Sangade elus tihti värvita. Teatrikunstist huvitatutel on tähelepanekuid küllaga lugemiseks, kohutavalt kahju on, et Vahelugemised haaravad ainult Kaarel Irdi, Voldemar Pansot ja Mati Unti, Ago-Endrik Kerge jääb kuidagi pooleli, ka ETV telekunsti osa ajalugu pääseb paberlikult krabisevatest ülevaadetest inimeste sekka. 

Ja nagu ikka lugemise käigus nimeregistri sabas olen tekitanud lisana kaane siseküljele pliiatsiga märksõnaregistri: elu „isetu“ isaga kahekesi Tallinnas (lk 155), Hermelini salati söömine Krosside pool (lk 153), Mart Raud pakub Kersti kuuldes Liinale peavarju (lk 144), KGB sekkumised (lk 194–195) ja nõnda edasi, kui on kavas mitu korda lugeda – minul vähemalt on! 

Vahel kohe on nii, et su esimene töö kunstnikuna Vanemuise teatris Gounot’ „Faust“ on rohkem kui esimene töö – ta laotub sümbolina su ülejäänud saatusele. „Maaliline kujundus renessansiaegsete maalide vaimus: tagapõhjal sinised unistuslikud maastikud, ees pruunides seepiatoonides linn ja muu vajalik. Mefisto – must kurja sümbolina, Margareta süütusena helesinine ja muu rahvas pruunides toonides. (Tegelikult ei tule midagi iseenesest, ikka pead ennast sisse pusima ja pidevalt sellele mõtlema, siis võib küll tulla idee näiliselt just nagu taeva kingitusena, sageli unes või poolunes.) /—/ 

Esietenduseks kohendasin oma diplomitöö kaitsmise pruuni kostüümi. Ma ei tahtnud oma nii välja timmitud etenduse koloriiti rikkuda. See sai mu põhimõtteks kogu karjääri kestel – hetkel, mil laval kummardan, pean sulanduma oma lavastusse. Tühiasi muidugi, aga väheke edevust võib ju endale lubada.“ (Lk 188, 189–190) 

Ja nüüd tagantjärele targana märkan Liina Pihlaku (1937–2019) töödes olgu teatris, televisioonis ning isegi filmides midagi, mis kohe meenutab mulle teda. Rääkimata Liina kujundatud kolmest Kersti Merilaasi lasteraamatust: „Lumest lumeni“ (1982), „Kindakiri“ (1986), „Siit siiani. Piksepill“ (1989).

Vallo Kepp