Liputa lahing

Alustan oma kirjatööd, tsiteerides Elmar Salumaad: «Teoloogia puudumine või mandumine sandistab inimesed ja kiriku. Sest kui inimene Jumala üle enam järele ei mõtle, ega tõuse kõrgemale maiseist asjust, siis tähendab see kindlat allakäiku mitte ainult usust kaugenevaile üksikinimestele, vaid ka mõtlemist hülgavale kirikule.»
Kahjuks on suhtumises kiriklikku noortetöösse pikka aega valitsenud hoiakud, kus noortetöö planeerimisel erinevad meetodid teoloogia tagaplaanile lükkavad. Enamgi veel – noortetööl on olnud millegi tõsiteoloogilist välistava imago. Ka EELK LNÜ tegevuskavas seisab noortetöö teoloogia väljatöötamine juba mitu head aastat ikka veel plaanitavate, kuid seni tegemata tööde nimekirjas, küll mitte selle vajaduse alahindamise tõttu.
Ometi peaks – kasutades inspiratsiooniks Karl Rahneri praktilise teoloogia definitsiooni – noortetöö teoloogia kui praktilise teoloogia alldistsipliin aitama kirikul esitada noortele õigeid küsimusi ning reflekteerida seda, mis toimub noorte ja kiriku suhetes, noorte ja Jumala suhetes, et kirik saaks tegelda oma põhiülesandega, s.o jumalariigi esindamisega siin maa peal.
Noortetöö peab lähtuma sellest, et noored on koguduste täieõiguslikud osalised, et nad kaasatakse töö korraldamise kõikidel etappidel alates planeerimisest, et noortetöö on integreeritud ja mitte eraldatud põhikiriku elust ja missioonist ning valmistab noori ette kasutama oma andeid olemaks jüngrid.
Tegelikkuses on kirikliku noortetöö käsiraamatud enamasti fokuseeritud küsimusele, kuidas. Nii ei küündi vastused tavaliselt üle konkreetsete kultuuriliste piiride ning seetõttu on adekvaatsed ainult teatud kindla kultuuriga seotult, samuti pole need kirjeldused noortekultuuri pideva ja väga kiire muutumise tõttu ka kestva kasutusväärtusega. Selleks, et mõista noortetöö vajadusi täpsemalt, oleks mõistlik küsida, mis ja miks.
Kui me Eesti kontekstis püüame kirikuna esitada küsimusi, mis noori kõnetaks, peame arvestama, et esmakordselt on tegemist noortega, kellel peaaegu täielikult puudub perekondlikult pärandatav religioosne traditsioon. Noored on need, kes muretsevad oma ristimata vanemate pärast. Me räägime noortest, kes sageli leiavad oma religioossetele otsingutele vastuseid ja rakendust väljaspool kirikut. Traditsiooniline kirik nende religioossust tihti ei märka, sest on harjunud hindama teisi usulisi näitajaid, kui on noortel.
Me räägime noortest, kes praktiseerivad oma usku ja kelle jaoks eksisteerib väikerühmade ja kodugruppide näol ka religiooni sotsiaalne pool; kes on väga aktiivsed mitte ainult osalejatena ja valmisprodukti tarbijatena. Nad on tunnistavad kristlased ja tegusad misjonis, samas identifitseerivad nad toonitatult ennast lihtsalt või ainult kristlasena. Konfessionaalne kuuluvus ei oma nende jaoks tähtsust.
Me peame küsima, kas kõikidele teistele võimalikele post-eesliitega mõistetele on lisandunud ka postkonfessionaalsus. Kas me räägime postkonfessionaalsetest ilmingutest kiriklikus noortetöös või postkonfessionaalsest ajastust, kus dogmad ei olegi enam nii tähtsad.
Kiriklik noortetöö peab olema konfessionaalne, katoolne ja misjonaarne samaaegselt. Kas see on aga piisavalt konfessionaalne, et õigustada meie vaikimisi usku noortes konfessionaalse identiteedi kasvatamiseks ja kinnitamiseks? 
Teoloogia taandumist noortetööst kinnitavad paljud nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani tehtud kirikliku noortetöö alased uurimused.
Õnneks näitab üldine suundumus kirikliku noortetöö teoloogia tähtsustamist. Ka meie vajame teaduslike uuringutega põhjendatud lähenemist, kuidas rääkida tänapäeva noortele muutuvas situatsioonis Jumalast, kuidas ühendada lugu Jumalast noorte lugudega.

Eha Kraft,
laste- ja noorsootöö ühenduse tegevjuht