Lisaks heategev mõõde

10. mai ilmaprognoos ei tõotanud head inimtegevusele õues – tugev hoovihm, esimene kevadäike. Kõpu laada korraldajate süda värises, mõni koguduseliige aga kinnitas, et kui nii hea üritus tulemas, on ilm hea. Nii ka läks: hommik oli vihmatu ja Kõpu kevadlaat algas. Avasõnad päeva juhilt ja kirikuõpetaja tervitus lõid valla toreda koosolemise küla ja kihelkonna rahvale, kaugemalt tulijatele ja möödasõitjatele.
Pärast 1940. aastat toimus nüüd esimest korda Kõpu ühenduste ettevõtmisel kevadlaat – Kõpu külastuskeskuse, MTÜ Kõpu Naisseltsi, Kõpu põhikooli ja EELK Kõpu Peetri koguduse päris esimene ühisüritus, mida plaaniti talvest alates. Kogemuste puudumine oli veidi kõhe kõikidele osapooltele, ent tulemus ületas ootused – jätkus kauplejaid ja rohkelt külastajaid.
Laadaplats küla südames kiriku vastas muutus mitmeks tunniks rikkaliku kokkusaamise ja mõnus-asjaliku äraolemise kohaks. Külakeskuse saginat täiendas vaikuseks-uudistamiseks uksed avanud kirik.
Juba mitu aastat on kogudus teinud tööd selle nimel, et Kõpu erinevad jõud ühendada. Koostatud, esitletud ja vastastikku kinnitatud on koguduse ja omavalitsuse koostöödokument ning koguduse iga-aastased tegevuskavad. Ka sihikindel osalemine kohaliku elu üritustel ja kaasatöötamine valla arengu planeerimisel on aastate järel andnud hea tulemuse – alanud on valla mitme ühenduse regulaarne koostöö.
Kogudusel kui ühel osal kohalikust kogukonnast, ühel veidi teises perspektiivis elu vaataval osal on oluline roll võrksuhete loomisel, pidamisel ja arendamisel. Konkreetsed sammud ongi Kõpus olnud teooriast praktikasse. Kogudus on mõtestanud oma koha kogukonnas, tutvustanud oma seisukohti ja kutsunud koostööle esmalt volikogusid-juhatusi-juhte.
Koostöös tööala-juhtidega on kogudus kutsunud inimesi aruteludele ja teinud konkreetseid plaane ning on seisnud hea regulaarse ja sihipärase tegevuse eest, osaledes selles alati ka ise. Esimesest viimase sammuni on meil kulunud umbes seitse aastat – arengukava koostamisest 2008 ühenduste koostööni 2014!
Üks samm mõlgub meeles veelgi – moodustada laiem liitev Kõpu ühenduste ümarlaud e KÜÜ, mis sisuliselt eksisteerib juba praegu ja mille ühe näitena on esitatud üks projektitaotluski.
Kuid projektielust tunduvalt olulisem on inimestevaheline toetav suhtlemine-suhtumine ning ühistegevuse arendamine ja toetamine. Need on nähtused, mis üsna kergesti meie elust kaovad, kui toitu ei saa. Kogudustel on juba sisemine eeldus elu positiivselt muuta ja seda tuleb hoolega püüelda: koos oma kodukandi asju ajades, aidates seal ja seda, kus ja keda vaja.
Üks tore tasapisine muutus on ka laadamentaliteedi kujundamine. Kui 1940 Kõpu viimast kevadlaata peeti, siis nii nagu ikka – igaüks tegi endale raha, nagu oskas, sest maainimesele oli see oluline sissetuleku koht. Tänapäeval on see võimalus endiselt olemas, kuid juurde on sündinud heategev mõõde. Anda seal ära, kus saab – seda, mida on –, on uue aja oskus. Muutuv laadakultuur ja -vajadus on toonud endaga kaasa rõõmu ja tänu avaldamise maaelu võimaluste üle; selle idüllist osa saada tahtmise.
Kõpu laadal kaubeldi käsitöö, linase kanga, korvide ja puutööga; pitsa ja kookide, ökolimonaadi ja -suupistete, kanamunade ja koduleivaga; taimede, püsikute, puude-põõsaste istikutega. Toimus rohevahetus, kus rahuolevad uued omanikud leidsid lilled-tomatid, ajakirjad ja aiatarvikud. Tore oli vaadata eri sorti küülikuid, tibupoegi ja lambatallesid.
Üldise laste mangumise peale osteti Kõppu vähemalt üks küülik. Kiirelt tühjenes loteriilett kiriku ja naisseltsi tegevuse heaks, kiriku remondi toetuseks müüdi hulk pärnaistikuid, mida saab jätkuvalt kevade jooksul endale soetada. Laadaprogrammi täiendasid kooli lauluvõistlus «Kõpu kägu» ja laste tantsuetteasted. Kui laada lõpuks esimene äikesekõmin kostis, rõõmustati ilusa päeva ja tulevase suve üle.
Kes laadakohvikus laudlinade ja lillevaasidega laudade taga maamunadest tehtud kooki sõi, laste esinemist ja taimekaste-lilleampleid vaatas, üht-teist mõnusat ja vajalikku koju kaasa ostis, sel jäi aeg natukeseks seisma – nii hea oli olla!
Kirikul ja kogudusel peab sellises olemises ja hingamises olema oma kindel koht. Minge siis julgelt ja eeltööd teinuna maailma ja kihelkondadesse – mitte ainult ühte kantsi seisma, vaid oma rahva keskele. Võimalusi on, koostööd vajatakse, juhtimistki oodatakse ning kaasatulijaid heale teekonnale jätkub. Evangeelium on selle ühise teekäimise kandev alus.

 

 

 

 
 
Hedi Vilumaa,
Kõpu koguduse õpetaja