Liturgiast, arengukavast ja plaksutamise eksamist

Tartu ülikooli doktoriõppe seminaris «Õppimine ja õpetamine kõrgkoolis» käsitleti hindamist, konkreetsemalt hindamiskriteeriumide mõju õppijate motivatsioonile. Õppejõud rääkis omapärasest katsest, mille ta kord seminarist osavõtjatega korraldas. Selleks lavastati eksamisituatsioon ja üliõpilased jagati kahte rühma: kõigepealt moodustati kolmeliikmeline komisjon, teised saadeti ukse taha ootama, kuni neid järjekorras sisse kutsutakse. Eksami sooritajad ei teadnud, milles neid eksamineerima hakatakse.

Klassiruumi sisenenud, selgus, et eksam seisnes plaksutamises. Eksamineeritav pidi minuti vältel käsi plaksutama ning seejärel otsustas komisjon, kas anda hindeks «arvestatud» või «mitte arvestatud». Ei komisjon ega eksami sooritajad teadnud eelnevalt plaksutamise hindamise kriteeriume. Inimesed tulid ühekaupa ja plaksutasid komisjoni ees tuimalt käsi – minut aega, nüri nägu ees. Enamasti oli komisjon heatahtlik ja luges eksami sooritatuks.

Katse teises osas anti komisjonile ja ka plaksutajatele teada kriteeriumid, mille põhjal eksamitulemust hinnata: nendeks olid plaksutamise kuuldavus, rütmilisus ja loomingulisus. Katset juhtinud õppejõu sõnul oli vahe eelmise rühmaga täiesti ilmne: nüüd püüdsid eksaminandid plaksutada kriteeriumikohaselt. Eriti märkimisväärne oli loominguliste elementide sissetoomine: kes üritas tabada bluusirütmi ja kes breikida, kes viskas näppu ja kes plaksutas käsi pea kohal või selja taga.

Miskipärast meenus mulle seda lugu kuulates mitu EELK üldkiriklikku algatust, eelkõige uue liturgia käsiraamatu ettevalmistamine ja kiriku arengukava koostamine. Mõlema suhtes võib kiriku liikmeskonna ja ka vaimulikkonna seas märgata varjamatut skepsist. Ametivend Villu Jürjol on «ükskõik, kas preestrikuuel paar tikandit rohkem või vähem saab olema või kas jumalateenistuses paar halleluujat rohkem või vähem lauldakse».

Arengukavaga näib asi olevat veelgi selgem. Üks Eesti Kiriku interneti-kommentaator põrutab otse: «Konsistoorium on ikka tubli nagu Titanicu orkester, teevad raamdokumente ja tulevikuplaane ning neil on visioonid. Lihtsalt tore!» Teine kommenteerija, EELK praost, on natuke leebem: «Paraku keskendutakse liiga tihti vaid välisele, pealiskaudsele ja maisele. Issand, heida armu!»

Niisiis, jumalateenistuse korra uuendamine ja kiriku arengu kavandamine on sama mõttetu ja absurdne kui plaksutamise kriteeriumide sõnastamine. Paar tikandit ja halleluujat ees või taga! Mingid raamdkokumendid ja visioonid! Häh! Kirik on kogu aeg jumalateenistusi pidanud ning aastasadu teadnud, mis on tema missioon ja ülesanne. Igasugu arendamise ja uuendamisega tegelevad need, kes ei taha, ei viitsi, või ei oska palvetada ja tööd teha. Samasugune asendustegevus nagu plaksutamine.

Ega eelkirjeldatud skepsis mullegi tundmatu ole. Ja ometi, äkki tasuks proovida plaksutamise kriteeriumides kokku leppida. Nagu näha, saab mistahes tegevust sooritada tuimalt ja nürilt, või ka vastupidi – loovalt ja loominguliselt. Olgu selleks siis jumalateenistuse ja matusetalituse pidamine või koguduse eelarve ja arengukava koostamine. Või ka plaksutamine.

Marko Tiitus