Lõikus­tänupühaks

Lõikustänupüha on üks vanimaid pühi. Elab inimene kiviajas või tänapäevases teaduse ja tehnika maailmas, igapäevast leiba vajab ta ikka sama moodi. Lõikustänupüha tuletab meile meelde, et tänulikkus on üks inimeseks olemise keskseid omadusi, sama ajakohane täna, nagu oli tuhandeid aastaid tagasi.
Igaüks võib ise lugeda, kuidas ikka ja jälle tullakse Piiblis tänulikkuse teema juurde. Jumala rahvas, nii nagu paganadki, unustab tänamise. Päikese all ei ole midagi uut. Ei ole praegune sugupõlv kahjuks ega õnneks erinev eelkäijatest. Tahaksime ennast näha kord parema, kord halvemana.
Meie lootus ei ole lõikustänupühal inimliku progressi kõikevõitvuses ja meie lootusetus pole tänamatuses, moraalses languses ja inimlikus ülekohtus. Jumal annab päikest ja vihma, vaatamata meie heale või pahale.
Tuletan Eesti Vabariigi 90. aastal meelde ühe meie riigi iseseisvuse isa ja vaimse suurkuju õpetaja dr Jakob Hurda jutlust 1891. a lõikustänupühal. Selle jutluse aluseks olid prohvet Jeremija raamatu 5. peatüki salmid 22–25.
«Meie ei tohi ega taha kellegi üle kohtumõistjad olla, seda õigust meil ei ole; aga aru omast elust peame meie tegema, see on meie kohus. Meie ei või mitte salata, et ärataganemine Jumala sõnast ja seadusest ka meie seas väga laialine on; Jumala kartus on kahanenud. Tuhanded ei mõtlegi selle pääle, et ka Jumalat tuleb karta; see on nende arust üsna vananenud viis ja nõudmine. Nemad ei tunne ega taha enam teada, et Jumal vihma annab, varase ja hilise vihma omal ajal, et Jumal meie põldusid õnnistab ja lõikust hoiab.
Looduse väed ja inimese hool pannakse Jumala õnnistuse asemele; need täidavad meie salvi ja katavad meie lauda. Põlluharimine ja majapidamine pööratakse üsna pahupidu, nagu ei tähendaks peremees enam mitte midagi; adrad ja äkked, nõud ja riistad, sulased ja ümmardajad teevad kõik. Et peremeest taevas tarvis ei ole, siis küntakse ja külvatakse ilma Jumalata, lõigatakse ja koristatakse ilma Jumalata. Jumalata tõustakse üles, Jumalata minnakse magama.» (Elu valgus, lk 502)
Nõndaviisi nägi Jakob Hurt meie armast Eestimaad 19. sajandi lõpus. Olukord ei ole palju muutunud 21. sajandi alguseks. Igal ajal on neid, kes Jumalat kardavad ja oskavad olla talle tänulikud igapäevase leiva eest, ja igal ajal on neid, kes Jumalast ei hooli.
Lõikustänupüha ei pane meid mõtlema ainult kolletavatele viljaväljadele, vaid ka sellele, et meie oleme Jumala põllumaa. Lõikust on palju, pisut töötegijaid, ütleb Jeesus, paluge, et Issand saadaks välja töötegijaid.
Kui sinu kätte, armas lugeja, jõuab uus ajalehenumber, siis mõtle, et ka Eesti Kirik sõnumitoojana tahab kõnetada kõiki lugejaid, kõiki koguduseliikmeid ja kiriku sõpru. Lehte lugedes tekib ehk äratundmine – just seda ma ootasin, ma tahan teha tööd Issanda põllul. Koguduses elatakse oma elu mitmete töövaldkondade ja tegevuste kaudu. Kutsun aktiivselt kaasa lööma ka neid, kes seni on seisnud kõrval. Peatselt seisavad ees koguduse juhtorganite valimised. Saame juba nüüd hakata selleks valmistuma ja olla nõndaviisi Issanda tublid kaastöölised. Kogudus ootab kõiki vendi-õdesid. Jumal on suur ja tema heldus kestab igavesti.

Tiit Salumäe,
assessor