Loodus tuleb näha ligimest, keda peame armastama

September on looduhoiukuu, mil kristlased pööravad eriliselt tähelepanu Jumala loometööle ja inimese kui kaasloodu vastutusele maailmas. Loodu, mille osa me oleme, on antud inimese meelevalla, täpsemalt vastutuse alla hetkest, kui Jumal oma loomistöö lõpetas. Inimese ülesandeks sai fauna enesele „alistada“ ning seda „valitseda“ (1Ms 1:28), floorat aga „harida“ ja „hoida“ (1Ms 2:15). Me oleme peaaegu kõik ühel meelel, et inimene on neid sõnu aegade jooksul valesti tõlgendanud ning sellest lähtuvalt loodust halastamatult ekspluateerinud. Harimine ja hoidmine tähendab Issanda ustava teenrina olla hea majapidaja, mitte meie kätte usaldatud ressursside viimseni ärakasutamist ja loodu kurnamist.
Inimene, kes Eedeni aias mao ahvatlusel oma vabast tahtest sirutas käe keelatud vilja järele, ei arvestanud sellega, et otsus rikkuda Jumala käsku ei too surma mitte ainult talle, vaid ka ülejäänud loodule, mis oli antud tema harida ja hoida. Jumala keelust üleastumise needus laskus raske karistusena nii inimese kui loodu peale. „Olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast!“ (1Ms 3:17), ütleb Jumal Aadamale. Karistusega, mis järgnes, ning surelikkusega, mis kaasnes, ei kadunud aga kuhugi inimese vastutus loodu ees. Inimese ülesannet valitseda, see tähendab loodut harida ja hoida, Jumal ei tühistanud.
Seda vastutust kandes muretsemegi täna reostusest tingitud kliima soojenemise ja looduskatastroofide pärast, geenmuundatud organismide pikaajalise mõju pärast ülejäänud loodule, samuti loodusressursside ohjeldamatu kasutamise ning loodu kurnamise pärast. Olla Looja poolt loodud keskkonna ehk looduse harija ja hoidja ei ole vastuolus valitsemisega, vaid annab valitsejaks olemisele selge suuna. Valitseda tuleb nõnda, et kogu loodu oleks haritud ja hoitud. Loodu ei kuulu inimesele, vaid Loojale ning on meie hoole alla usaldatud ajutiselt.
Oma 2020. aasta avalduses tunnistasid Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhid ühiselt meeleparanduse vajadust ja vastutust loodu ees. Oma avalduses tunnistati:

me armastame loodu(s)t, kuna selle Loojaks on Jumal, kes on armastus ja on kutsunud meidki armastama;
me parandame meelt, kuna oleme patuste inimestena eksinud Jumala ja Tema loodu vastu, kahjustades nii oma loomispärast olemist kui ka suhet Looja ja kogu looduga;
me hoiame loodut, kuna Looja on usaldanud selle meie kätte, et me selle eest Tema tahte järgi hoolt kannaksime;
me teadvustame, et kuna Kristuses võetakse kokku kõik, mis on taevas ja maa peal, on meie missioon siin maailmas olla jumalanäoline uus loodu, kes kannab hea majapidajana hoolt kõige eest, mis kuulub algselt ja viimselt Jumalale;
me kutsume Jeesust järgides õppima ja õpetama head loodu(s)hoidlikku eluviisi.¹

Oleme olnud Jumala majapidajatena loodu suhtes tähelepanematud ega ole osanud näha ega kuulda loodu kaudu kõnelemas Loojat ennast. Juba Vana Testamendi Iiobi raamatus öeldakse: Aga küsi ometi loomadelt, et need õpetaksid sind, ja taeva lindudelt, et need annaksid sulle teada, või kõnele maale, et ta teeks sind targaks, ja et mere kalad jutustaksid sulle! Kes neist kõigist ei tea, et seda on teinud Issanda käsi, kelle käes on kõigi elavate hing ja iga lihase inimese vaim. (Ii 12:7–10)
Meile meeldiks, et Jumal sekkuks, kui loodu, nii floora kui fauna, inimese patu pärast hukkub. Kristuse viis sekkumiseks oli tuua ohvriks iseennast. Armastus ohverdab alati iseennast, mitte kunagi teisi. Et lõpetada vägivald ja sõda, et peatada loodu hävimine, peame meiegi tooma ohvri. Me peame ohverdama oma senised mõtte- ja eluviisid, piirama ennast ja parandama meelt. Me peame mõistma, et Jeesuse sõnastatud käsk armastada ligimest nagu iseennast käib ka loodu kohta. Loodus tuleb näha ligimest, keda peame armastama.

¹ Eesti Kirikute Nõukogu avaldus „Me armastame loodu(s)t“, 16.06.2020

Urmas Viilma
peapiiskop