Lootus ei sure kunagi
/ Autor: Ramo Pener / Rubriik: Arvamus / Number: 6. veebruar 2013 Nr 6 /
Kõigile on tuntud ütlus: lootus sureb viimasena. Või teinegi ütlus: lootus on lolli lohutus. Miks ainult lollid lohutust vajavad või on lootus lihtsalt ilus ja müstiline termin, fiktsioon, mida tegelikult ei eksisteeri? Need on küsimused, millele vastuseid otsides läbin mina 2013. aasta 365 päeva.
Paljud inimesed elavad ja surevad lootusetult, vaatavad päevadele lootusetult. Miks? Kõik oleneb sellest, kellele või millele me oma lootuse rajame. Kui rajame kogu lootuse Euroopa Liidule, eurole, ÜRO-le, NATO-le, poliitikutele, Euroopa viie kõige rikkama riigi hulka jõudmisele, siis on mul tõsiselt põhjust öelda, et lootus ei sure mitte viimasena, vaid inimene sureb lootusetuses.
Kuidas röövida inimestelt lootus? Kui poliitikud annavad katteta retoorilisi ja demagoogilisi lubadusi. Kui näeme, et sõjalised operatsioonid Lähis-Idas nurjuvad, kui me tajume, kuidas ebaõiglus, raha, võim, hedonism valitsevad maailma üle. Võidurelvastumine ja religioonide kokkupõrked ei süsti just ka erilist lootust.
Kõige kiuste tahan ma väita, et lootus ei sure kunagi ja et loota saavad kõik, mitte ainult lollid. Küsimus on selles, kellele või millele rajaneb meie lootus. Paulus väidab väga kindlalt, et temal on lootus Jumala peale – kuigi ta oleks võinud loota Rooma kodakondsuse, raha, hariduse ning sõprade peale. Seda ütleb täie veendumusega tolle aja üks õpetatumaist meestest. Seesama usu- ja teadusmees Paulus kirjutab roomlastele, et lootus Jumala peale ei jäta häbisse.
Kui loodame riigi ja rahvana (tuuma)relvadele, siis on garanteeritud, et suur osa maakera elanikkonnast jääb varem või hiljem häbisse. Kui aga riigiisad paneksid oma lootuse elava Jumala peale (nagu ajaloost on teada mitmete Ameerika ja Soome presidentide puhul), siis ei peaks rahvas olema pidevas hirmus, paanikas, ärevuses ja teadmatuses.
Lootus ja lootmine on aktiivsed protsessid, kus inimene tegutseb oma südametunnistuse järgi. Lootus Jumalale ei sure kunagi – isegi kui inimene sureb, on tal lootus siitpoolsusest teispoolsusesse minna. See ei tähenda minemist teadmatusse, vaid teadlikkusesse ja teadmisesse, et Jumal, kellele ma olen siin elus lootnud, võtab mind vastu igavesse ellu, kuna inimhing on surematu ja ma olen kogu elu lootnud Jumala armule.
Kellel pole lootust, need on masendunud, depressiivsed, sest pole midagi ega kedagi kindlat, kellele loota nii siinses kui ka sealses elus. Puudub elu mõte.
Lootust – lootust pääsemiseks ja pääsemise heaks tehtavat tööd inimeste seas – suurendab praktiline käitumine, mida iseloomustavad taani filosoofi Kierkegaardi sõnad «tehes armastustegusid armastusega». See võib veel paljudes meie kaasmaalastes lootuse äratada ning lootusetuse igaveseks peletada.
Ramo Pener,
Türi koguduse liige
