Lootus on elavas Jumalas
/ Autor: Sirje Semm / Rubriik: Uudised /
Lootuse festival tõi kolmel õhtul Saku Suurhalli inimesi täis.
Pool aastat väldanud ettevalmistused päädisid suurejoonelise muusikast ja sõnast täidetud programmiga, kus astusid üles esmaklassilised artistid. Kõik olid oodatud, kelleltki piletit ei küsitud ja kõik said toimuvast aru, sest tõlge oli nii vene kui ka viipekeeles.
Toimunut ei ole võimalik kirjasõnas edasi anda. Seda pidi ise nägema ja kogema koos 8000 inimesega, keda Saku Suurhall ühel õhtul vastu võtta suutis. Üle terve Eestis oli võimalik jälgida otseülekandeid kristlike raadiojaamade ja Kuressaare pildiraadio vahendusel.
Ettevalmistustöös osales 20 toimkonda ja üle 350 koguduse, kaasatud oli suur hulk vabatahtlikke. Kohaletulnuid ootas ees laitmatu korraldus, 500-liikmeline laulukoor laval, suurepärane tehnika heli ja pildi edasiandmiseks.
Kolm õhtut järjest istusid laval Eestimaa kristlike kirikute juhid. Erki Tamm, baptistide liidu peasekretär, oli suurepärane moderaator. Tõnis Mägi oma «Palvega» läks paljudele enam hinge kui Grammy ja Dove’iga pärjatud Michael W. Smith, Estonia solisti Helen Lokuta kõlav metsosopran sulandus gospelmuusikasse ja meie oma poiste noortebänd Crux esines väga heal tasemel. Mujalt maailmast kohale tulnud esinejad olid nagunii «kõrgliiga mängijad» – muidu poleks neid ju Eestisse toodud.
Kui Postimees nentis, et festival ei toonud lahendust eluheidikute probleemidele, siis see polnudki kindlasti ürituse eesmärk. Kolmel õhtul kutsus Franklin Graham, Lootuse festivali Eestisse tooja, rahvast lava ette tunnistama Jumala ees oma pattu ja seda andeks saama ning siduma oma elu Jumalaga. Franklin Graham ütles, et vaid 10% tema tööst on pühendatud jutlustamisele, ülejäänud aeg kulub heategevusele.
Lahkusin festivalilt küsimustega, millele ma vastust ei leidnud. Mis on Grahami fenomen, et suured rahvahulgad tema üleskutset järgivad? Miks ta seda kõike teeb? Kas Eesti Kirikute Nõukogu, kelle esindajad ju igal õhtul laval istusid, suudaks samamoodi rahva kokku tuua? Need olime ju meie, eestimaalased, kes koos Jumalat ülistasime, aga miks me pidime kokku tulema ameeriklase kutsel?
Sirje Semm
