Lubatud ja keelatud mängudest
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Kolumn / Number: 30. september 2009 Nr 36 /
Johan Huizinga on Eesti lugejatele tundud eelkõige oma teosega «Mängiv inimene. Kultuuri mänguelemendi määratlemise katse».
See on laiaulatuslik uurimus mängu ja mängulisuse tähtsusest inimühiskonnas. Õieti on mäng vanemgi kui inimühiskond, sest mängivad ju ka loomad.
Huizinga näitab väga ulatuslikku ja mitmekesist materjali kasutades, kuidas kultuuri sünd ja areng on seotud mänguga. Kultuuri arenedes mänguelement vaikselt muutub ja saab osaks teadmistes, luules, seadustes ja muudes riigielu vormides.
Huizinga kirjutised näitavad, et oma tegevuse sügavamal tasandil on inimene paljuski «mängiv inimene» – homo ludens.
Kui lugeda Piiblit, siis on mängust juttu eelkõige pillimängu tähenduses. Päris palju ja enamasti positiivselt on pillimänguga Jumala kiitmisest lugeda Vanas Testamendis ja üsna napilt Uues Testamendis.
Mänguelement võib olla arendav ja hea, kuid teatud valdkondades ka ohtlik, eriti kui sellest sõltuvusse satutakse. Seda võib tunnetada ka keeles, kui sõna «mängija» omab küll neutraalset tähendust, kuid sõna «mängur» sunnib juba ilmselgelt ettevaatusele.
Hiljuti jõudis Eesti kasiinoärimeesteni kindel teadmine, et Venemaa on suurel osal oma territooriumil hasartmängud keelustanud. Mitmest meediaväljaandest võis lugeda vastava alaga tegelejate positiivset ootusärevust.
Näiteks Postimehe (24.09. 09) andmetel Eesti Hasartmängukorraldajate Liidu juht Tõnis Rüütel rõõmustas Vene kasiinoärimeeste tekkinud huvi üle. «Kasiinoturist on ju kõige parem turist, raha toob ta siia, kuid võimalikud probleemid viib endaga koju tagasi,» lausus Rüütel.
Rõhutati veel, et kasiinoturismi üks oluline plusspool on tõsiasi, et see ei sõltu aastaajast ning külalisi, kes soovivad vaid kasiinodes mängida, on võimalik Eestisse tuua ka kehva ilmaga.
Mulle tundub, et oleme sellise mängusõltuvuse propageerimise vastu endiselt üllatavalt kaitsetud. Kui kusagil on juttu riiki voolavast rahast, muutuvad teisejärgulisteks omaenda valusad kogemused. Ja kasiinodega meil neid on: alates Kultuurkapitali raha mahamängimisest ja lõpetades mänguriga, kes oma perekonna tappis. Kasiinovõimaluse optimistlik tervitamine ja selle positiivne kajastamine meedias tunduvad siin vägagi ohtlike märkidena.
Kindlasti on mõõdukas koguses võistlusmängu seevastu puhas rõõm, see vähendab pingeid ja tekitab dialoogi. Olen mõelnud, et EELK vaimulike kohtumistelgi poleks paha võistelda näiteks korvpallis või males, kusjuures mäng võiks käia näiteks Martin Lutheri Ühingu ja Augsburgi Usutunnistuse Seltsi vahel.
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist
