Lugeja on peremees

SA Ajaleht Eesti Kirik nõukogu esimees Jüri Ehasalu ütles ühes aastalõpu lühiintervjuus Pereraadiole, et ajalehte ei tee peapiiskop ega peatoimetaja, ajalehte teevad lugejad. Ja nii see ongi.
20 aastat tagasi 17. jaanuaril asusin ma Eesti Kiriku peatoimetajana tööle, olles päev varem lõpetanud 16 aasta pikkuse ajakirjanikutöö maakonnalehes Koit. Ma ei karda tunnistada, et elasin läbi erinevaid tundeid üllast rõõmust musta masenduseni. Ajakirjaniku haridus ja eelnev kogemus olid pagasiks, aga valdkond ja inimesed üsna tundmatud. Ei ole tarvis esile tõsta terminit kristlik ajakirjandus, sest ajakirjandus on ajakirjandus ja igal väljaandel on täita ajakirjanduse põhifunktsioonid: informatiivne, kultuuriline, meelelahutuslik ja regulatiivne. Lisanduvad oma eripära ja väärtused. Ja lugejad annavad hinnangu sellele, kuidas üks või teine väljaanne hakkama on saanud.
Peeter Vihalemma juhendamisel ülikooli diplomitööd kirjutades uurisin, kuidas toimub tegelikkuse erinevate valdkondade peegeldamine rajoonilehes Koit ning milline on pakutava vastuvõtt lugejate poolt 1979. aasta märtsis. Töö kandis küll ajastu pitserit, aga selle varjatud eesmärk oli auditooriumi uuringu põhjal teadvustada seda, millised on lugejate tõelised ootused. Ajalehe Edasi lugejauuringuid oli tehtud samal eesmärgil varemgi. Minu toonane töö tõi välja, et lugejaid huvitavad enam nn lähedased, perekonna ja koduga seotud teemad, ühiskondlik-poliitilised teemad jätsid neid külmaks. Kuidas on aga nüüd?
Kas ajakirjandus loob ise väärtusi või vahendab neid? Ajakirjanikud teavad, et nad on läbi oma väljaande vaid vahendajad, peegeldajad. Ajakirjandusõppejõud Mart Raudsaar on meie oma lehes viis aastat tagasi iseloomustanud ajakirjaniku tööd raudteedispetšeri omaga, kes istub üleval tornis ja jälgib, millised veeremid liiguvad, kas laseb neid läbi või suunab tupikteele. Ta ise ei tooda reeglina seda kaupa, mida raudteel veetakse. Vaid ta lihtsalt laseb seda läbi. See tähendab, et ühiskonnas on erinevad grupid erinevate arvamustega ja need saavad leheruumi. Pole aga olemas ühte inimest, kes ütleb, et temal on kogu tõde – see tähendaks aktsepteerimist, et kellelgi on kusagil tõemonopol. Ja sellega ei saa nõustuda.
Nii on ka Eesti Kirik olnud avatud arvamustele. Mis siis, et need teinekord risti vastupidised on ja kedagi hirmsasti vihastavad. Et miks seda artiklit oli vaja avaldada, see on ju täiesti lubamatu. Aga kelle arvates? Kes võtab enda kätte tõe monopoli? Juba aastaid tagasi võttis toimetuse kolleegium vastu otsuse, et me oleme oikumeenilised, st avatud, ja Eesti Kirikus peab saama õiguse oma arvamuse välja öelda iga EELK liige, ka vaimulik. Muidugi mõista ei aktsepteeri me üleskutseid vägivallale.
Uue meedia ajastul küsin, kui paljudeni jõuab sotsiaalmeedias jagatud info ja arvamusartiklid või on nende sõbraks hoopis Pereraadio ja Raadio 7 või kolmapäeviti ilmuv Eesti Kirik. Hiljuti käisin külas ühel ustaval lehetellijal Mulgimaal. See oli väga armas kohtumine silmast silma. Seal kodus ei olnud televiisoritki, arvutist rääkimata. Me ei tohi lasta end uuest tehnoloogiast pimestada. Mina armastan eelkõige paberit. Kuigi Eesti Kirikul on samuti koduleht ja konto Facebookis. Aga ühes asjas oleme pioneerid. Postimehe otsus sulgeda anonüümne kommentaarium on meie jaoks käidud etapp. Eesti Kirik sulges kommentaariumi kodulehel juba 2009. aastal just selle põhjendusega, et pikas perspektiivis toob see enam kahju kui kasu, kui solvatakse lehe autoreid. Eeldatavat asjalikku diskussiooni ei tekkinud.
Eesti Kiriku kui eelkõige kristlikke põhiväärtusi hindavate inimeste väljaande puhul võib rääkida ühest suurest kogukonnast ja, kui soovite, ka perekonnast. Kui paljud lehe peatoimetajad võivad öelda, et nad tunnevad oma lugejaid? Mina võin öelda, et tunnen paljusid. Aga üha üllatun. Arvan teadvat, kes meie lehte tellivad. Kui avastan tellijate nimekirjast kõrge riigiametniku, kelle kodusele aadressile on tellitud Eesti Kirik, siis möönan, et õigus pole teisel lugejal, kes ühel kohtumisel väitis, et riigimeestel pole jumalakartlikku vaimu.
Teen kummarduse sulle, Eesti Kiriku lugeja, et oleme võinud 20 aastat koos olla ühel teel, üksteist tundma õppides ja usaldades ning kinnitades end sõnadega Pauluse kirjast roomlastele: «Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud» (Rm 8:28).

 

 

 

 
Sirje Semm,
peatoimetaja