Luksemburgi jesuiidi Henri Werlingi 50. surmapäevaks 2.osa

2.
Peale Tartu teenis paater Werling ka Valga (kus 1914. a sündis tänaseni veel elavate kirjas olev Valgevene kardinal Kazimierz Wiatek), Pärnu ja Petseri kogudust, millest igas oli 20–50 liiget. Peipsi järvest lõuna pool asuval Petseril oli olnud oluline roll vene õigeusu traditsioonis, kuna sealne kaljuklooster on üks vanimaid ja kuulsamaid omataolisi kogu Venemaal.
Aastal 1920 läks Petseri ala üle Eestile, vaatamata sellele, et sealne elanikkond, mis koosneb valdavalt setudest (venestatud eestlased), on suuremalt jaolt õigeusklik. Sealne klooster oli 1920ndatel ägedate konfessionaalsete ja poliitiliste vaidluste keskmeks. 
Aastal 1923 lõhenes Eesti õigeusukirik etnilist kuuluvust mööda kaheks ning nii tekkisid Eesti Vene Õigeusu Kirik, mis kuulub Moskva patriarhaadi alla (MPEÕK), ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, mis omakorda kuulub Konstantinoopoli patriarhaadi alla (EAÕK).
Kummalgi patriarhil oli Eestis oma metropoliit, vastavalt venelane ja eestlane, kes tähtsate otsuste langetamisel teineteisele vastu töötasid. Petseri õigeusu kloostri abt, kellel oli piiskopi staatus, oli neil puhkudel sageli otsustavaks kaalukeeleks.
Samal ajal üritas Eesti riik, ebaseaduslikult, nagu hiljem selgus, kinnistusraamatule tuginedes kloostrit riigi käsutusse saada ja seeläbi endale allutada. Vene mungad olid selle vastu. See sai üsna pea selgeks ka paater Werlingile, kes Petseris ühes raudteejaamale kuuluvas hoones jumalateenistusi pidas. Werling nägi just Petseri kloostris ja piirkonnas hüppelauda Venemaale.
Oma kirjas 2. maist 1926 kirjeldab ta külaskäiku kloostrisse: «Võib olla, et õigeusu kloostri (mis on piiri tõttu Nõukogude Venemaaga oma tagalast ära lõigatud) mungad asuvad üsna pea kirikute liitu toetama. Alati, kui ma käin nende juures küünlaid ostmas, on nad minu vastu väga sõbralikud ning sageli näen ma ka nende konge, mille lihtsust ma siiralt imetlen.» 
Ühes edasises kirjas, mis on kirjutatud septembris 1926, teatab paater Werling, et peagi on Petseri kloostrisse oodata Amay kloostrist kaht benediktiini vaimulikku, kelle ülesandeks on aidata kohalikel munkadel järeltulijaid välja koolitada.  1935. a astus üks Petseri kloostri munkadest, Aleksander Kurtna (1914–1983) tõepoolest ka katoliku usku.
Tänu paater Werlingi väsimatule tööle sai just Tartu ja mitte Tallinna kogudusest Eesti katoliku kiriku kese. Peagi mõistis paater Werling ka seda, et ülikoolilinnas ei saa hakkama ilma maakeelse katoliikliku kirjavarata. Katoliikluse esimesest kahest ajaetapist Eestis ei olnud praktiliselt enam mitte ühtegi kirjutist alles. Nii alustaski paater Werling 1928. aastal esimese eestikeelse katoliikliku ajalehe Säravad Tähed väljaandmist, mis oli suunatud eelkõige akadeemikutele.
1930ndatel tõlkis Werling eesti keelde ka osa Matteuse ja Markuse evangeeliumidest. Tema kirjavahetusest nähtub, et ta tundis ennast ülikoolilinnas väga hästi ka vaatamata sellele, et sageli ei osanud ta otsustada, millises keeles jutlust pidada, kuna selleks ajaks esindas Tartus suuremat osa Kesk-Euroopa rahvaid juba kokku üle 5000 tudengi.
Kui 1930. aasta lõpus saabus Eestisse Eifelist pärit jesuiit Eduard Profittlich SJ (1890–1942), kellest kui uuest elujõulisest heade juhiomadustega inimesest sai peagi siinse väikese katoliku koguduse esimene piiskop, aktsepteeris Henri Werling seda ja temast sai piiskop Profittlichi ustav abiline kõigis ameteis, mis viimane talle määras – neist viimaseks jäi aastal 1938 ordu Ida-Saksa provintsist eraldunud ordu Eesti provintsi ülemvikaari ja provintsiaali ametikoht.
(Järgneb.)
Bodo Bost