Luterliku rahvakiriku kiire marginaliseerumine

Umbes 15 aasta eest arutasime ühe kolleegiga ülikoolis, kas luterliku kiriku liikmeskonna languse põhi on käes. Me arvasime, et see saabub lähiajal ja siis tuleb taas kasv. Paraku eksisime. Langus on jätkunud kiiremini, kui keegi oleks osanud arvata. Aasta 2000 rahvaloenduse põhjal oli luterlasi 14% elanikkonnast, 2011. a langes see 10% peale ja 2021. a oli luterlasi vaid 8% elanikkonnast. Liikmesannetajate hulk on kahekümne aasta jooksul 2022. aastaks langenud poole võrra – 22 411 peale (aastal 2012 oli neid 43 988). Tulevik paistab tume: näiteks Tartu ülikooli kaasprofessori Olga Schihalejevi „Elust, usust ja usuelust 2015“ uurimuse analüüsi põhjal peab 15–29aastastest noortest end luterlaseks vaid 4%.
Luterliku kiriku põhikiri algab lausega „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on vaba rahvakirik“. Kas saab kõnelda rahvakirikust, kui sinna kuulub rahvaloenduse põhjal vaid 8% elanikkonnast?
Selles olukorras, kus on luterlik kirik praegu, oleks ainus võimalik lahendus leida tee rahvani. See protsess saab misjoniteoloogia kohaselt toimida vaid dialoogis rahvaga, andes vastuseid inimese eksistentsiaalsetele põhiküsimustele. Vaid inimese kõrval olev, teda toetav ja inimest teeniv kirik saab tänases maailmas olla rahvakirik. Rahvakirik ei saa eelistada võimu vaimule ja rahateenimisele. Kiriku politiseerumine ei mõju antud olukorras hästi, sest eraldab teisiti mõtlevaid inimesi kirikust.
Kirikuvalitsus tundub elavat teises reaalsuses. Sain juuli alguses kirja: „Seoses perekonnaseaduse väljakuulutamisega Eesti Vabariigi Presidendi poolt peatada vaimulikel kuni piiskopliku nõukogu vastava otsuseni abiellumisavalduste vastuvõtmine perekonnaseisu ametnikena abielude sõlmimiseks, mis toimuvad pärast 1. jaanuari 2024. Paluda EKNi järgmise töökoosoleku päevakorda võtta küsimus EKNi liikmeskirikute vaimulike edasisest toimimisest perekonnaseisu ametnikena.“
See otsus võeti vastu, kuigi perekonnaseaduse kohaselt „on vaimulikul õigus keelduda abielu sõlmimisest, kui abielluja ei vasta kirikus, koguduses või koguduste liidus kehtiva usutunnistuse järgsetele abielu sõlmimise tingimustele“. See seadus annab kirikule õiguse registreerida ja laulatada jätkuvalt ainult mehe ja naise vahelist abielu. Seetõttu on eriti kummaline, et sisuliselt ilma eelneva diskussioonita astub kirikuvalitsus vabatahtlikult samme abielude registreerimisest loobumise suunas.
Võib küsida, mil moel see otsus teenib rahvakiriku huve. Kuidas mõjutab see järgmisel aastal leeri tulevate inimeste hulka, mis niigi on langenud (aastal 2005 oli 1921 leeriõnnistamist, aastal 2022 vaid 848)? Millise sõnumi luterlusest annab see nooremale põlvkonnale?
Kirik ei saa ega tohi muutuda liiga kiiresti, aga mingit alust pole väidetel, et kiriku praktika pole aja jooksul muutunud. Muutused on toimunud nii jumalateenistuses kui ristimises, konfirmatsioonis, laulatuses ja matustes. Muutuvas maailmas peab leidma kirik oma koha ja oma tee ning see ei saa toimuda oma arvamust peale surudes.
Ühiskonnas on palju asju, mis pole kiriku traditsiooniga kooskõlas. Kirik ei õhuta meditsiini blokeerima selle pärast, et abordid on lubatud. Kirik ei blokeeri kaubandust selle pärast, et poed on pühapäeviti avatud. Miks peaks kirik loobuma abielu registreerimisest selle pärast, et riik on muutnud seni traditsioonilist abielukäsitlust?
Aastal 2001 jõustus seadusemuudatus, millega anti vaimulikele võimalus registreerida abielusid. Kas tõesti loobub kirik sellest aastal 2024 vabatahtlikult? Millise hinnangu annab tulevikus ajalookäsitlus tänastele kirikuvalitsuse otsustele? Mida tähendavad sellised tänased otsused kirikule 20 aasta pärast?
EELK ja valitsuse koostöökomisjon on tegutsenud terve taasiseseisvusaja ehk üle 30 aasta, mais otsustas valitsus selle koostöökomisjoni tegevuse lõpetada. Milline on kiriku enda roll selles? Kas saame enam rääkida rahvakirikust?
Tundub, et luterlik rahvakirik on kadumas või juba kadunud ja selle kohta on täitmas Eesti Kirikute Nõukogu. Märgiline on seegi, et EKNi president on luteri kiriku peapiiskop. See aga vähendab veelgi luterluse kaalu Eesti ühiskonnas, sest EKN annab teise vaatenuga, mis pole rahvakiriklik. Enam ei ole EELK seisukohti, on EKNi omad. Nii mõnelgi EELK vaimulikul võib olla EKNi omadega aeg-ajalt keeruline samastuda.
Luterliku kiriku võtmeküsimus on selles, kuidas teenida ja kõnetada Eesti inimest. Kirikul tasuks vaadata ühiskonda laiemas perspektiivis, kui seda on abieluvõrdsus, ja see aitab vältida liikmeskonna jätkuvat kahanemist. Siis kasvavad ka numbrid.

Kaido Soom

Tartu praostkonna vikaarõpetaja ja Tartu ülikooli usuteaduskonna praktilise usuteaduse lektor