Ma olen hüüdja hääl

Tartu Pauluse kogudus ja õpetajad, aga kindlasti ka paljud tartlased on tänulikud, õnnelikud ja uhked, et kirik pärast pikki aastaid, täis ootust, ja viimast kaheksat remondiaastat taas valmis on. Tõenäoliselt kaunimana kui kunagi varem.

Praegu ei ole enam kedagi, kes oleks näinud, kuidas pühakojale 31. mail 1915 nurgakivi pandi lootuses hoone sama aasta 15. oktoobriks katuse alla saada. (Koguduse vanim liige, 103aastane Evald Rooma mäletab altarikuju avamist aastal 1923.) Lugeda sellest siiski saab ja mitte ainult. Ühe kiriku ehitus võib osutuda nii oluliseks, et ta muudab või suunab kellegi elu. Või pakub inspiratsiooni loometööks. Olles ise erakordne, nagu Pauluse kirik maailmakuulsa, Ameerikas töötanud arhitekti Eliel Saarineni loomingus siinpool ookeani ainsa sakraalhoonena on.

Korduv motiiv
Kõik võib meile rääkida Jumalast, kui me teda vaid kuuleme ja näeme. Olgu siis looduses, puust, kivist või klaasist vormunud altaris, kellades, mis linna kohal kaiguvad. Igal pühapäeval kell üheksa kutsuvad Hüüdja hääl ja Kiitja keel – need Saksamaal Ruhri tööstuspiirkonnas valatud ja 1923. aastal õnnistatud 1200 ja 800 kilogrammi kaaluvad kellad inimesi jumalateenistusele. Kiiresti tehes jõuab veel enne teenistuse algust kohvi ära juua, kui kellahelina kuuldekauguses elada.
Pärast peaaegu kahe aasta pikkust vaikimist ja paigutamist teineteise kõrvalt teineteise kohale helisevad nad taas.
Seda kellahelinat kuulas ka 1920. aastal Tartusse elama asunud helilooja Heino Eller, kellel Indrek Hirv laseb näidendis «Pauluse kiriku kellad» öelda: «Iseäranis üks mu klaveripaladest on mulle armsaks jäänud … üldiselt ma ju ei armasta oma muusikat kuulata. See on see «Kellad», mille ma möödunud aastal kirjutasin.  /…/ Pauluse kiriku kellad, nagu nad meie akendesse kostsid, pikad hommikused jalutuskäigud üle Toome.» Muusikapala valmis 1929.
Üks teine motiiv kordub kirikus, seda võib otsida seintelt ja kaartelt, pinkidelt ja kantslilt ja omal moel põrandamustristki. See on sündinud esmalt Saarineni, nüüd juba sisearhitekt Merja Niemineni kujutlusest.

Koduks kuuljatele
Ega Tartut ilma Pauluse kirikuta ette kujutagi – üks ajajärk ennesõjaaegsest linnast jääks justkui puudu. Kehastas ju kirik uut moesuunda ehituses, liites euroopaliku põhjamaise rahvusromantilise püüdlusega. Ja nüüd on meil taas, mille üle uhke olla. Ja ennekõike tänulik, et kirik pärast 25. augusti 1944 põlengut täies ilus taastatud on. Tänulik kõigile nendele õpetajatele, kes siinset kogudust on ustavalt teeninud, ka siis, kui kogudust peaaegu väevõimuga ligikaudu 70 aastat tagasi sulgeda taheti.
Teisel advendil oli remonditud pühakojas taas jumalateenistus ja õpetajatelt Joel ja Kristjan Luhametsalt sai õnnistuse 29 leerilast. See oli kolmas leerijumalateenistus sel aastal. Tuhande istekohaga kirikus, mis on koduks linna suurimale kogudusele, oli hinnanguliselt kuussada kirikulist ning kaasa teenisid Põlva koguduse õpetaja Toomas Nigola ja usuteaduse instituudi üliõpilane Timo Švedko. Üle seitsmesaja inimese on korraga olnud kontserdil.
Kiriku pühitsemiseni järgmise aasta 12. septembril jääb umbes aasta. Selle aja sees valmib orelimeistrite Kalevi Mäkineni ja Helmuth Gripentrogi käe all lõplikult orel ning Kuutti Johannes Lavoneni altaritaies. Huvilistele avatakse kirikutorn ja suuremalt kellalt saab siis lugeda: «Ma olen hüüdja heal: tehke tasaseks Issanda tee! Joh ev 1,23.»
Rita Puidet

Tartu Pauluse kogudus ja kirik
Asutati 5. septembril 1910.
Nurgakivi pandi 31. mail 1915, kirik pühitseti 1. oktoobril 1917.
Kirik põles 25. augustil 1944.
Pooleldi taastatuna taaspühitseti 3. juulil 1966.
Remont algas arhitektuurivõistluse väljakuulutamisega 2006. aastal.
Kirik võeti uuesti kasutusele 7. detsembril 2014.