Ma olin vangis ja te tulite mu juurde

…aga kas olete minuga ka siis, kui ma vanglast välja saan? Ligi kümme aastat tagasi oli mul sotsiaaltöötudengina hea võimalus teha ühes vallas kohaliku sotsiaaltöötaja juhendamisel suvepraktikat. Lisaks sellele, et mul tuli kokku puutuda kohalike abivajajatega ning tunnetada kogukonna ühtehoidvat mentaliteeti, sain ühe omapärase kogemuse osaliseks. Nimelt laekus ühel heal päeval vallavalitsusse kiri Rummu vanglast, et kohalikku valda naaseb peatselt üks vabanev vang. Reaktsioon sellele kirjale oli ühest küljest traagiline, teisest küljest koomiline. Algas paanika – ametnikud väljendasid üksteisele tõsist meelehärmi, miks siis nüüd nii halb asi peab just meie vallaga juhtuma. Nagu kulutuli levis info vanglast vabaneva «monstrumi» kohta üle kogu valla. Mul tekkis tunne, et elu selles vallas mõneks ajaks otsekui seiskus.
Midagi pole parata, see on loomulik reaktsioon iga inimese puhul, kes puutub kokku nähtuse või probleemiga, mille kohta puudub adekvaatne info ja valmidus sellega tegelda. Ometi eksisteerib inimese elus enamasti otsekui tasakaal hea ja halva, õnne ja õnnetuse, rõõmu ja kurbuse või hirmu ja kindlameelsuse vahel. Kas peaksimegi alati olema õnnelikud või kartma valu, mis sunnib meid edasi liikuma, arenema, mõtlema? Öeldakse ju, et eestlase parim toit on teine eestlane või ei saa ju oma naabrist kehvem näida.
Kui nüüd oma naabriga, ämmaga või ülemusega tuleb ette rohkesti probleeme – no kuhu need kurikaelad siis veel mahuvad! Tõepoolest, miks ei võiks riigi karistuspoliitika olla oluliselt tõhusam ja tagada meile vajaliku turvalisuse? Samas tekivad vastuküsimused: mida teeme kodanikena selleks, et meie lapsed täidaksid koolikohustust? mida teevad emad ja isad selleks, et lapsed kasvaksid kodus, kus oleks armastav ja turvaline keskkond? mida teeme selleks, et teismelised ei istuks hilistundidel kusagil bussijaamaputkade ümbruses? mida teeme selleks, et vähem tarbida alkoholi?
Paraku on inimene patune ning võimetu kujundama enda ümber täiuslikku elukeskkonda. Kui me ei suuda iseenda vigu tunnistada, siis vaadakem kas või, kui palju on meie ümber totrust ja rumalust. Kas pole kole? Seetõttu peaks igal inimesel olema julgust tunnistada, et elame ebatäiuslikus maailmas, mille oleme ise selliseks kujundanud. Seega tuleb igaühel meist kanda täielikku vastutust olemasoleva olukorra eest. Kui meie keskel on vaeseid ja saamatuid – või koguni kaabakaid –, siis tuleb ometi ka neid toita ja teha kõik vajalik, et säilitada nende inimväärikus. Seejuures ei tohiks karta valu, mis kaasneb pingutuse ja vahest ka eneseületamisega. Armastus, mis väljendub teenimisvalmiduse kaudu ning läbi soovi leppida ja lepitada, omab eesmärki iseeneses ja muudab samas meie maa paremaks elukeskkonnaks. Selle kannatust mitte pelgava ja piire mitte tundva armastuse allikaks on Jumala arm Jee-suses Kristuses, Tema õnnistav kohalolu meie elus ja tegemistes.
Kogukonnakaplanaat on üheks sellise armastuse väljenduseks. Me vajame lisaks ideedele ka süsteemi ja tõhusaid töömeetodeid, et ühel päeval ei peaks kohalikud vallad ja kogudused olema hirmul või paanikas, kui mõni «monstrum» nende keskele elama asub. Midagi pole teha, nad asuvad meie keskele niikuinii. Ja kui me üritaks probleemi «lõplikuks lahendamiseks» õigusrikkujaid saata kusagile üksikule saarele, siis pole ka isoleerimine ühiskonnast ennast õigustanud.
Mõelgem kas või Inglismaa näitele, kus omal ajal saadeti «kõik» kurjategijad Austraaliasse. Tänasel päeval peab Inglismaa tõdema, et neil on üle 80 000 kinnipeetud isiku. Kõige paremini suudab ühiskond oma «heidikuid» ravida kogukonna keskel. Jääb loota, et ka nii riik kui kohalikud omavalitsused mõistavad teema olulisust ja väljendavad valmisolekut koostöö süvendamiseks kohalike koguduste, rehabilitatsioonikeskuste ning teiste ühingutega, kes on juba aastaid panustanud sellesse, et meie ühiskond muutuks turvalisemaks ning elutervemaks.

Igor Miller,
vanglate peakaplan