Maailm muutub

Suur osa pandeemiajärgse maailma üle arutlejaist on kindlad, et ees ootavad suured muutused, ehkki nende suuna osas puudub üksmeel.

Esiteks mõjub kriis hävitavalt maailmamajandusele, ja seda üsna sõltumata sellest, mida valitsused ette võtavad. Turism, meelelahutus ja mitmed teised tegevusalad, mis paljudele tööd ja leiba pakkunud, ei tule nii või teisiti veel mõnda aega madalseisust välja. Kasvav tööpuudus vähendab aga nõudlust ja seetõttu on suur majanduslangus vältimatu.

Optimistid leiavad, et terendavat uut majanduskriisi ületades võib maailm vähemasti õiglasemaks muutuda. Ühiselt üleelatud raskused suurendavat solidaarsust, mistõttu jõukamal järjel olijad on valmis rohkem üldise hüve heaks panustama. Rääkimata tänulikkusest nende madalapalgaliste töötajate suhtes, kelle tõttu elu epideemia ajal seisma ei jäänud.

Üldse teadvustatakse ehk nüüd varasemast enam, et senise majandussüsteemi puuduste tõttu on paljud inimesed jäänud ilma võimalusest väärikale elule. Populaarsust kogub kodanikupalga idee, mille kohaselt peaks riik ilma eeltingimusteta jagama kõigile kodanikele regulaarselt raha nende põhivajaduste katmiseks. Ettepanekut, mis veel kümme aastat tagasi tundus päris pöörane, on nüüd avalikult asunud toetama näiteks paavst Franciscus.

Ent võimalik on ka hoopis teistsugune stsenaarium, mille järgi jõukamad ühiskonnakihid veeretavad epideemiast tulenevad majanduslikud kahjud vaesemate kanda. Selle tulemusel ebavõrdsus hoopis suureneb ning paljud inimesed langevad äärmisesse viletsusse. Midagi taolist toimubki juba praegu Indias ja paljudes Aafrika maades.

Teisalt on praegusel kriisil tõsised poliitilised tagajärjed. Mitmel maal on võimud demonstreerinud oma suutmatust rahvast epideemia ja sellest tulenevate majanduslike tagasilöökide eest kaitsta. Seetõttu satuvad aga kriitikatule alla ka eliidi propageeritavad ideed ja neile tuginev ühiskonnakorraldus.

Oma võimalust haistavad kõige erinevamad peavoolu mittekuuluvad poliitilised jõud. Neist mõne meelest on kriis globaliseerumise, teiste arvates aga neoliberalistliku ideoloogia või kapitalismi vili. Nii Euroopa integratsiooni pooldajad kui vastased võtavad agaralt sõna, väites, et toimuv kinnitab just nende varasemaid veendumusi. Lisaks leidub ka varjamatult ksenofoobiliste vaadete kuulutajaid. Praegu pole selge, millised nendest ideedest tulevikus laiemat kõlapinda leidma hakkavad.

See, mis lõpuks välja tuleb, pole tõenäoliselt siiski ei maapealne põrgu ega paradiis, vaid midagi vahepealset. Mõned inimesed võidavad muutustest ja teised kaotavad, ent pole ette näha, et ülekohus ja ebaõiglus maailmast kuhugi kaoks. Meie igapäevane elu võib kümne aasta pärast olla hoopis teistsugune kui praegu, ent tähendamissõna rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest (Lk 16:19–31) on ka siis küllap sama aktuaalne nagu alati.

 

 

 

 

Rain Soosaar,

toimetaja